Rahvusala on suikunud talveunne

Eesti suusatajate areng ja taandareng. Foto: Graafika: TPM

Ei ole Eesti suusatamisega lood sugugi nii halvasti, nagu arvatakse ja siunatakse. Vastupidi, kõik paistab suurepärane. Mingit langust, millest räägitakse, pole ollagi. Seis on stabiilselt hea.

Millele selline optimism küll tugineb? Eks ikka kiretuile arvudele. Korvpalli, Eesti kunagise hiilgeala televaatajate hulk on pidevalt vähenenud – ja see käib rahvuskoondise mängude, mitte kohaliku liiga kohta –, suusaülekannetele kaasa elajaid jagub aga keskeltläbi ikka sama palju nagu aastate eest.

Kuid televisioon, nagu teada, on suur illusioon. Karm tõde seisneb selles, et televaatajate huvi püsimine on Kristina Šmigun-Vähi olümpiahõbeda kõrval ainus positiivselt meelierutav sõnum Eesti lõppevast suusahooajast.

Arvestades, et Šmigun-Vähi ja Vancouveris kuuendaks tulnud Andrus Veerpalu võivad peagi pikale karjäärile punkti panna, ei saa jätta küsimata, kas tänavu nägime tõesti Eesti kui suusariigi agoonia algust. Mis võiks sellele vastu rääkida?

Et Eesti saatis Vancouverisse 14 suusatajat, rohkem kui kunagi varem? Sellegipoolest ei suutnud naised isegi teatenelikut välja panna. Mehed panid, aga jäid kõige viimaseks. Mõlemad sprinditiimid jäid alles 16ndaks.

Kaotatud ajud

Hooaja tähtsuselt teisel jõuproovil Tour de Skil ei jõudnud lõpuni mitte ükski Eesti suusataja. Märtsi keskel pääsesid MK-sarja lõpetavale minituurile Rootsi pisut enam kui poolesaja maailma edukama mees- ja naissuusataja seas vaid Veerpalu ja Šmigun-Vähi.

MK-sarjas sai igiliikur Veerpalu Eesti meeste parimana 41. ja emana rajale naasnud Šmigun-Vähi, Eesti naissuusatamise päästeingel, 32. koha. Meestest lõpetas paremuselt Eesti teine, Kein Einaste, MK-hooaja alles 84. ja kolmas, Jaak Mae, 89. kohaga. Naiste arvestuses oli Šmigun-Vähi järel punktisaagilt teine Kaija Udras – 80.

Et MK-sari ei olnudki tänavu Eesti suusatajate peaeesmärk, vaid hoopis olümpia? Aga sel juhul vastake: kes peale kahe veterani tegid olümpial oma selle talve parima sõidu?

Ka taustajõud, kelle otsustavat tähtsust pole koondise peatreener Mati Alaver väsinud eales kiitmast ja rõhutamast, on rebenenud. Terve talve võis isegi vilumatu silmaga televaataja veenduda, kui suurepäraselt said poolatari Justyna Ko-walczyki suuskade ettevalmistamisega hakkama Are Mets ja Peep Koidu.

Eesti koondislaste suust aga kuulis suuskade üle alalõpmata nurinat, koguni roppu vandumist. Jah, poolakate pakkumine Metsa-Koidu oskusteabele oli väidetavalt sama suur nagu kogu Eesti meestekoondise hooldetiimi eelarve, ent koos nendega lahkusid ka Eesti taustajõudude parimad ajud.

Vabanduseks kõlab enamasti, et Eesti on väike, mistõttu kogu aeg häid tulemusi saavutada ei ole võimalikki. Jah, Eesti võib küll olla võrreldes Saksamaaga tilluke, aga see-eest on suusatamine Eestis lausa riiklikul tasemel eelisarendatud ala – mõelge vaid Otepääle tehtud investeeringuist –, samal ajal kui Saksamaal on suusatamine vaevalt kolmandajärguline.

Tume tulevik

Edu rahvusvahelisel areenil sõltub mõistagi rahvuslikust kandepinnast. See on õhuke. Eesti meistrivõistlustel tuli suusavahetusega sõidus naisi starti üheksa ja mehi 21 (lõpetas 14). Soomes olid need arvud vastavalt ligi 60 ja üle 70. Isegi Šveitsis, mäesuusamaal, osales riigi meistrivõistlustel suusavahetusega sõidus üle 40 naise.

Kõik need tõsiasjad viitavad, et Eesti suusatamises on saabumas kriis. Langusele viitab üheselt ka statistika. Nii Salt Lake City kui ka Torino olümpial jõudsid Eesti suusatajad seitsmel korral esikümnesse, mis andis riikide paremusjärjestuses vastavalt 5.-6. ja 8. koha. Vancouveris tuli esikümnekohti vaid kaks, mis kukutas Eesti 14.-15. koha jagamisele.

MK-sarjas on Eesti suusatajad kõikunud ühtekokku teenitud punktide järgi viimasel kolmel hooajal riikide arvestuses 13. ja 15. koha vahel (vt graafik). Kui arvestada ka MK-sarjas võidetud esikümnekohtade hulka, pole Eesti suusatajad olnud nii tagasihoidlikus seisus nagu praegu 1990. aastate keskpaigast saadik.

Ilmselt haistes, et tulevik terendab tume, hakkasid Eesti suusajuhid juba alates Torino olümpiast kultiveerima hoiakut, et nii õnnelikke aegu ei tule ilmselt iialgi. Nõus, kolme kuldmedalit on tõesti raske korrata. Aga et Vancouveris osutub enamik Eesti koondisest autsaidereiks ning nelja aasta kaugusele Sotšisse vaadates on küsitav, kas keegi suudaks üldse murda esitosinasse – nii katastroofilist langust vaevalt oskas keegi aimata.

Paadunumad suusaoptimistid lohutavad end majandusliku kõnekäänuga, et eks kõik, mis üles on tõusnud, langeb kord paraku alla, et tõusta siis taas. Justkui veenaks nad sedasi iseennast, et nii muutub nende uskumus Eesti suusatamise uude tõusu põhjendatumaks. Ent nad unustavad, et kõik, mis kord alla on tulnud, ei pruugi enam sugugi üles tõusta.

Kes näeb, millele võiks tugineda Eesti suusatamise uus tõus?