Üleujutust meil ei tule. Oot, ma jutustan, miks. Kuu aega tagasi läks vesi salvkaevudest ära, järv näitas ka, et vesi läks kuhugi ära, aga keldritesse vesi ei tulnud. See on sada protsenti tõestus, et uputust ei tule. Loodus näitab, mis tuleb ja mis ei tule.
Reedel käis hõljuk Laaksaares. Siin all pildil on Iljuška Gorjuškin, kes meil vahel külas käib. Suvel elab Iljuška kõik kolm kuud meie juures. Iga suvi vaktsineeritakse koduloomi ja see on lastele kõige tähtsam sündmus – siis näevad nad koeri ja kassi. Tuleb meelde, et Fanta* istub korralikult kodus, ei ole teda näinud. Tema seltsiline kass Murka on elus, kontrollisime.
Laaksaarest tulles tõime koju 78-aastase Anna Haljaku, ta pääses haiglast välja. Üks meesterahvas on haiglas ja neli naist talvitavad Tartus. Nad tahavad koju, võib-olla saame nad pashaks siia tuua.
See aasta on meil munadepühad eestlastega samal ajal. Mu naabrinaine Akulina Brjanova paastub alati. Vot see säilitab naisterahvast. Kohe vaatan, kui vana ta on. Leidsin! Akulina on sündinud 1916. aastal. Ta on mõistuse juures, loeb, vaatab televiisorit, aga kõndida ta ei saa.
Praegu käib palvemajas väga vähe rahvast, 10–15 inimest. Teenistusi peab Zoja Kondratjeva, Akulina Brjanova tütar. Ema on teda palju õpetanud, ta on meil põhiline figuur praegu.
Munapühad on sel aastal liiga vara, transporti pole, vähe inimesi tuleb. Tavaliselt tulevad kõik noored poisid, kõik kalurid munadepühadeks siia ja palvetavad ja raha annavad kirikule. See on selline uhke püha, kuni 40 inimest tuleb.
Laupäeval läheme kell kümme õhtul teenistusele. Mõni aasta oli teenistus poole neljani öösel. Sel aastal tuleb rahvast vähem, ehk läheb kella kaheni.