Moeke näitas noorte unenägusid

Nooremas vanuserühmas saavutas 28 konkurendi üle võidu Veeriku kooli tüdrukute kollektsioon «Isamaa pale». Pildil paremalt Ca­sandra Samuel, Carmen Rohtla, Grete Müürisepp, Pillery Teesalu ja Kadri Alatalo. Foto: Margus Ansu

Üsna kõhe on kaubanduskeskuses poodelda, kui igal sammul süveneb tunne, nagu oleksid karnevalil üks neist vähestest, kes on unustanud kostüümi selga panna.

Laupäeva õhtul on just selline tunne Taskus, kus Moekese korraldajate väitel peaks kostümeeritult ringi liikuma 250 last ja noort. Mööda kõnnib kassideks, deemoniteks, liblikateks ja taevas teab veel milleks riietunud poisse ja tüdrukuid, kõigil kindel siht silme ees ja üleolev modellinägu peas.

Kui arvesse võtta, et moevõistluse teemaks on «Nägin unes...», siis on kindel, et tänapäeva noored näevad unes ikka väga veidraid asju.

Raske näputöö

Kivilinna gümnaasiumi noorte ülisünge «Keskööpalaviku» musta värvi rõivaste juurde kuuluvad torukübarad, ehted, tiivad, lillebukett ja päevavari – kõik on kokku keeratud traadist, mida kulus vist küll kümneid meetreid.

Päevavarju ja musta nukusuuga Katrin-Merili Poom räägib, et alguses töötasid nad kõik koos välja üldkontseptsiooni – millist stiili, värve ja materjale kasutada – ning edasi tegeles igaüks oma rõivastega juba ise.

«Näita oma rakke,» õhutab Anders Nõmme valgete suliste tiibadega Merili Kevvaid oma liimipüstolist vaevatud pihkusid ette keerama. Suled Merili tiibadel on karkassile liimitud ükshaaval ning neid on seal sadu. «Me ostsime sulepadja ja lõhkusime selle laiali,» poetab Merili sulgede päritolu kohta.

Mis kostüümidest edasi saab? «Klubisse läheme,» kehitab Anders oma musti tiibu.

Korraldajatel on käed tööd täis. Kaubanduskeskuses ei ole kulisse, mille taha esinejaid õiges järjekorras ritta panna, ega riietusruumi paari sammu kaugusel.

Taskus on noortele rõivaste vahetamiseks ja enda ettevalmistamiseks eraldatud suured ruumid erinevatel korrustel, kust siis tiimiliikmed nad õigel ajal aatriumisse lavale peavad saama.

Hämmastaval kombel on kõik õigel ajal õiges kohas ning viperusi ei tule ette rohkem kui mõned katkestused muusikas. «Nende kirjutatud plaatidega ikka juhtub nii,» kehitab konkursi projektijuht Janeli Virnas õlgu.

Kuuenda korruse riietusruumis on õhk juukselaki lõhnast nii paks, et tikku ei julgeks seal läita ka ahelsuitsetaja. Põrandal on kuhjades riideid ja jalanõusid, sätitakse paika viimaseid kostüüme.

«Ei ole üldse ebamugav,» jõuab üks «Infotehnoloogia» kollektsiooni noormees oma fooliumist rõivaste kohta öelda, enne kui nad alumisele korrusele lavale kamandatakse.

Riietusruumis ei ole vaoshoitusest haisugi, noored kihistavad ja kekslevad närviliselt ringi, suuri peegeldavaid aknaid kasutatakse viimaste liikumisproovide tegemiseks.

Sinised stjuuardessid

Need, kellel lavalkäik juba selja taga, saavad lõdvestuda ja teiste esinemist vaadata. Ühtlase sinise laiguna ringi liikuvad Veeriku kooli tüdrukud on juba enne võitjate väljakuulutamist enesekindlad. «Me paistame silma,» on Casandra Samuel veendunud.

Enesekindluseks on ka põhjust. Koos on see neil teine kord Moekesel üles astuda, eelmisel aastal saadi publiku lemmiku auhind. Eraldi on nad aga juba aastaid selle konkursi võite taskusse pistnud ja ilmselt teavad võidu saladust.

«Meile on öeldud, et me näeme välja nagu stjuuar­dessid,» on tüdrukud veidike hämmeldunud, sest kuigi eemalt vaadates selline mulje tõesti jääb, ei ole see üldse taotluslik. Tegelikult üritati teha võimalikult rahvuslikku kollektsiooni: rukkilillesinistele kleitidele on kinnitatud hõbedased fooliumsõled ning rahvusmustrid.

Ja tundub, et žürii on rahul, sest siniseid kleite hinnatakse nooremas vanuserühmas 29 võistleja hulgast parimaks.

Arvamus

Piret Sootla
Moekunstnik ja žürii liige:

Me pidasime kõige tähtsamaks, et kollektsioon oleks ühtne ja terviklik. Võitjate omad olid terviklikud, nad olid erilised, nad paistsid teiste hulgast silma. Võitjail olid tugevamad tööd, korrektsemalt tehtud. Me küll asju katsuda ei saanud, aga vähemalt eemalt vaadates tundus, et võitjad olid ehk natuke rohkem vaeva näinud kui nii mõnigi teine.

Tööd üldiselt olid selline keskmine tase, ei saa öelda, et oleks mingi pärli leidnud, arenguruumi on.

Mulle meeldis grand prix’ võitja, see oli nooremas kategoorias, kollektsioon «Mask» vist. Siis «Isamaa pale» ja pisikesed tüdrukud, «Puhvis zebrad» vist. Selliseid toredaid asju oli küll.