Ministriga ülikooli ja kooli tulevikust

Marju Himma. Foto: Pm

Gümnaasium ei tohiks põhikoolistuda ja ülikool ei tohiks keskkoolistuda. Sellise mõtteavaldusega esines üleeile Eesti Üliõpilaste Seltsi kõnekoosolekul haridus- ja teadusminister Tõnis Lukas, kes rääkis teaduse ja hariduse tulevikust.

Tänavu täitus 10 aastat Bologna deklaratsiooni allkirjastamisest, mis tõi kaasa suuri muudatusi ka Eesti kõrgharidusse. Ilmselt kõige enam diskussiooni tekitas üleminek 3+2 õppesüsteemile.

Selle rakendumises nägi Lukas omal ajal võimalust, et pärast kolme aastat on õppuritel võimalus tööle asuda. «Selline oli tööturu nõudlus,» kommenteeris ta.

Tegelikkus näitas aga, et pärast kolme aastat siiski pole lõpetajate kvalifikatsioon piisavalt kõrge, ning minister on seisukohal, et kõrgharituks võib pidada siiski alles lisaks bakalaureuseõppele ka kaheaastase magistriõppe läbinut.

Publiku hulgast kõlanud küsimustele praeguseks peatatud põhikooli ja gümnaasiumi eraldamise kohta kostis Lukas, et põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse järgi jäänuks iga omavalitsuse otsustada, kas jätta põhi- ja keskkool ühte või eraldada.

Kuigi eraldamise mõte tekitas paljudes koolijuhtides pigem negatiivset vastukaja, on praeguseks hulk väikeste maakoolide direktoreid jõudnud tõdemuseni, et kümmekonna õpilasega gümnaasiumi avatuna hoidmine käib üle jõu, ning on otsustanud anda omavalitsuses vaid põhiharidust.

Lukas märkis, et põhikool tuleks eraldada gümnaasiumist sisuliselt, isegi kui seda formaalselt ei tehta.

Põhi- ja keskkooli eraldamatus on tublisti pärssinud väärtuste- ja loomingupõhist lähenemist õpetamisele.

Rahvusvahelises PISA-uuringus said Eesti lapsed maailma edetabelis silmapaistvaid tulemusi – suisa teise koha väärilisi. Kui neilt aga hiljem küsiti, kas ülesanded olid kerged või rasked, vastasid nad, et väga rasked.

Nende riikide lapsed, kes sooritasid testi keskpärastele tulemustele, vastasid aga, et test oli väga lihtne.

Õppekursuste läbimine tsüklitena on meil viinud selleni, et ka algklasside õpilased peavad tegema tsükli lõpus eksamid ja arvestused. See aga pärsib nende mängulist ja loovat õppimist ning asendab selle faktipõhise õppega. Ja nii on meil gümnaasiumis õpilased, kes suudavad vaid fakte õppida, mitte oma peaga mõtelda.

Lukas on seisukohal, et põhikooli- ja gümnaasiumiõpilasi peaks kohtlema ja õpetama erinevalt – algkoolis mängulisemalt, põhikoolis faktikesksemalt ning gümnaasiumis iseseisvat mõtlemist arendavalt.

«Gümnaasium tuleks lahutada ka ülikoolist,» viitas minister asjaolule, et praegu arvestab osa kõrgkoole ka näiteks keskkoolis läbitud keelekursusi või töötamist ettekandjana.

Lukas rõhutas, et ülikoolihariduse kvaliteeti peab tõstma.

Küsimusele, kas massiülikool on tinginud kvaliteedi languse või on vähene kvaliteet tinginud massistumise, vastas minister, et massistumise tendents on omane paljude riikide kõrgkoolidele. Seda viga, kui kvaliteeti on massi tõttu langetatud, saab ülikool vaid seestpoolt parandada.

Lukas on karm ülikoolide omavahelise dubleerimise suhtes. Mis mõtet on sellel, et üks ja sama õppejõud õpetab sama asja korraga mitmes ülikoolis ning ülikoolid peavad võistlema tudengite pärast.

Liiatigi, et samal ajal on välisriikidesse kõrgharidust omandama läinud umbes 5000 tudengit, kellest paljud ei pöördu kodumaale tagasi. Eestis õpib aga vaid umbes 1200 välistudengit. Minister esitas retoorilise küsimuse, miks pole meie õpe välistudengitele atraktiivne.

Lukas sedastas, et riik peab hoolitsema selle eest, et Eestis ei tegutseks kümneid kõrgharidusasutusi, mille õpe ei ole kvaliteetne.

Minister ei välistanud ka võimalust, et Tartu Ülikooliski võib jääda teaduskondi vähemaks, küll aga tuleb lõpetada ebakvaliteetse kõrghariduse andmine, veel enam dubleerimine.