/nginx/o/2017/03/03/6402519t1hc278.jpg)
/nginx/o/2010/03/25/337929t1ha20a.jpg)
- Persoonilugu Pia-Astrid Otist ilmus Tartu Postimehes 2010. aasta 26. märtsil.
Dr Pia-Astrid Oti igapäevatöö on sperma uurimine. Ehk selle teadasaamine, kui palju on ühes elumahla portsus neid väikesi «poisse», kes saba liigutada jaksavad.
Laboriarsti kõrvus helisevad ooperiaariad
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Nii 10 000 mehe sperma võib mu silme alt läbi käinud olla küll,» ütleb Elite erakliiniku laboriarst Pia-Astrid Ott ja märgib, et elab kliinikusse tulnud meestega paljut läbi. «Meil on siin pikki jutuajamisi olnud... Vahel kodus ka mõtlen nende peale.»
Pia-Astrid Ott saab sel sügisel 84 aastat vanaks. Peagi jõuab tal kätte 60 aasta tööjuubel. «See maailm, kust ma tulen, erineb kardinaalselt sellest maailmast, kus ma elan ja tegutsen praegu,» alustab Pia-Astrid Ott jutustust oma elust.
Kurb lapsepõlv
«Mu ema oli ooperiprimadonna, sopran Olga Mikk-Krull ja isa Eesti ringhäälinguorkestri dirigent Arkadius Krull,» ütleb ta ja kirjeldab üksikasjalikult oma lapsepõlve esimesi aastaid muusikale pühendunud vanemate kõrval.
Sel tüdrukul oli alati vaba pääs Estonia teatri ükskõik millisele ooperi- või operetietendusele, ta teadis peast paljusid aariaid, sest ema harjutas neid kodus.
«Mu elus puudus aga hellus,» meenutab Pia-Astrid Ott. «Mu ema oli väga vastuoluline inimene. Ta leidis minus palju vigu, ma sain ühtelugu karistada. Ja kui ma mõnikord talle järele jooksin ja küsisin: ema, kas sa armastad mind, vastas ta – ma ei saa sind armastada, kui sa oled halb.»
Kolmanda sünnipäeva hommikut mäletab Pia-Astrid Ott eredalt, sest sellest päevast alates hakkasid ema ja isa rääkima temaga arusaamatus keeles. Lapse küsimustele ei pööratud mingit tähelepanu, suures segaduses ei saanud ta kelleltki selgust.
«See oli saksa keel,» teab Pia-Astrid Ott nüüd. «Ja niisuguse sunni all ma selle keele ka omandasin. Õues rääkisin teiste lastega küll eesti keeles, aga mu vanemate meelest oli see tänavakeel. Kui ma kooli läksin, jäi mul juba eestikeelsetest sõnadest puudus.»
Sõjaaja kooliaeg
Pia-Astrid Oti keskkooliaja lõpuaastad Tallinna 3. reaalkoolis langesid saksa okupatsiooniaega. Nii 1942. kui 1943. aasta suvi tuli õpilastel töötada maal talus ja sügisel tuua vallavalitsusest tõend selle kohta – alles nii sai järgmisesse klassi.
1944. aastal muudeti aga koolimaju rindelt toodud haavatud saksa sõdurite laatsarettideks ja koolitüdrukud pandi paikama saksa vormirõivaid. Üks nädal õppimist ning teine pükste ja sinelite paikamist... «Nii see füüsikaõpik meil lahti lõikamata jäigi,» ütleb Pia-Astrid Ott. Tookordsete raamatute leheküljed vajasid paberinoaga lahti lõikamist.
Ka 1944. aasta 9. märtsi pommirünnak on Pia-Astrid Otil isiklikult üle elatud. «See on spetsiifiline lõhn, kui linn põleb, õhus hõljusid paberitükid ja praht, taevas lõõmas,» meenutab ta. «Meie kodu jäi õnneks puutumata.»
Keskkooli viimases klassis äratas bioloogiaõpetaja Pia-Astrid Otis huvi meditsiini vastu. Aga et sõda veel käis, siis otsustati kodus, et aastake tuleb enne Tartusse minekut oodata.
«Mamma sokutas mind Estonia teatrisse masinakirjutajaks,» jutustab Pia-Astrid Ott edasi. «Kuna Estonia raamatukogu oli maha põlenud, tuli minul läbi kopeerpaberi ümber lüüa osaraamatuid, neid, mis näitejuhtide kätte alles olid jäänud.»
Pia-Astrid Ott trükkis neid nii, et lõpuks olid need tal peas.
Aga igal hommikul, enne teatrisse tööleminekut tõusis ta kell viis ja õppis iseseisvalt selgeks füüsika, mille õpik viimases klassis lahti lõikamata jäi. Plaan Tartu Ülikooli arstitudengiks saada oli kindel.
Merisead ja oinad
Ülikoolistuudiumi lõpul tõmbas tulevast arsti dermatoloogia ja kosmetoloogia. Ta kauples juba õpingute ajal end ühe nahahaiguste arsti abiliseks ja tegeles patsientidega. Läkski nii, et suunamisel öeldi – ta saab igatsetud koha naha- ja suguhaiguste dispanseris. Kohapeal aga selgus, et tegelikult vajas dispanser hädasti vaid laboriarsti.
«Mina ja laboratoorium!» ütleb dr Ott seda ilmselt niisama üllatunult kui 59 aastat tagasi. «Laboratooriumi praktikumides oli mul alati igav – mitte keegi ei tahtnud ju laboratooriumi! Kõik tahtsid vaid elava inimesega tegelda.»
Talle küll lubati, et see on vaid kaheks aastaks. See jäi nii aga 41 aastaks.
Noore arsti ülesandeks sai Wassermanni reaktsiooni kasutuselevõtmine, mis on vajalik süüfilise tuvastamiseks.
«Teate, mis see tol ajal tähendas?» küsib dr Ott. «See tähendab loomadelt vere võtmist!»
Jutt käib sõna otseses mõttes merisea südamest ja oina kaelaveenist vere võtmisest, sest vaid nende loomade vereainete kasutamisel oli võimalik juhtida reaktsiooni, mille tulemuse põhjal võis otsustada, kas testitav on süüfilise suhtes positiivne või mitte.
«Kas te kujutate ette! Mina, Olga Mikk-Krulli tütar, «Padaemand» ja «Silva» kõrvus, pidin istuma Burdenko 63 maja keldris,» kirjeldab ta. «Mu ees oli laud ja neli naela, mille külge tuli jalgupidi siduda merisiga, kääridega ta karvad eemaldada ja loomakese sõrmeotsasuurusest südamest verd võtta.
Surmakrampides merisigade kuhi tõmbles ja kasvas mu jalgade kõrval, enne kui ma nõutava hulga verd neist kätte sain.»
Teine draama oli oinaga, kes pandi elama kojamehe juurde.
«Kojamees sidus loomal jalad kinni ja viskas ta rätsti küljeli ning istus ise peale. Sanitar hoidis žgutti, et tekiks veenipais – ja nii ma pidin selle vere kätte saama...» räägib Pia-Astrid Ott uut uskumatuna näivat lugu. Kõik Wassermanni reaktsiooniks vajalikud valmispreparaadid tulid kasutusele hoopis hiljem.
Liiga vana
Pia-Astrid Oti elus on kirevaid lehekülgi palju. Ka aastakümneid hiljem. 1992. aastal, kui tema kui «liiga vana» töötaja naha- ja suguhaiguste dispanserist vabaks lasti, algas ta elus uus pinev aeg.
Naistekliinikus oli alustatud esimeste kunstliku viljastamise protseduuridega ning kliiniku laborisse vajati head spermauuringute asjatundjat. 1998. aastal kutsus viljatusravi arst Andrei Sõritsa ta loodavasse Elite kliinikusse.
CV
• Sündinud 7. detsembril 1926 Tallinnas.
• Lõpetanud Tartu Ülikooli arstiteaduskonna 1951. aastal.
• Töötanud Tartu naha- ja suguhaiguste dispanseris 1951–1992, olles 30 aastat ka labori juhataja.
• Töötanud Tartu Ülikooli naistekliinikus 1992–1998 ning täiendanud end 1993. aastal Giesseni Ülikoolis ja 1997. aastal Stockholmis Karolinska haiglas.
• Alates 1998. aastast Elite erakliiniku laboriarst.
• Abielus metsandusteadlase Paul Otiga. Neil on meedikust tütar Kristi Ott ja põllumajandusprofessorist poeg Ingmar Ott. Kaks pojapoega ja üks pojapojapoeg.
• Minia Katrin Ott iseloomustab oma ämma kui äärmiselt tolerantset naist, kes ta kunagi avasüli vastu võttis ning on laste ja lapselapse suhtes eriti hooliv.