Olen siiani hoidunud kommentaaridest ühe või teise ajakirjanduses kuuma teemana üles kerkinud käsitluse kohta teadmisega, et tõetera on neis ikka sees olnud, ja ühel või teisel moel on politseid ka vähemalt natuke õigusega nahutatud.
Vastukaja: tühi lahmimine solvab sügavalt
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ilmselt on nii minu kui ka endise prefekti palga sees olnud kohustus lasta ennekõike iseennast artiklites «tümitada», kuid nüüd, kui on ette võetud minu alluvad, saabus piir, ja, ausõna, sai kõrini. Nüüd ei saa ma reageerimata jätta.
Minul tekkis küsimus: miks ühe ettevõtte pressiesindaja võtab endale õiguse, ilmselt ärihuvide tõttu, ajakirjanduses sõna otseses mõttes alusetult «peksta» enamasti kohusetundlikke politseiametnikke ehk igapäevase töö tegijaid?
Jah, Vambola Paavo kujutletud «vihapurse» leidis tõesti aset, kuid seda artikli autori küündimatuse ning pealiskaudsuse pärast. Kui minu sõnakasutus tundub kohatu, siis palun juba ette vabandust, kuid jään oma arvamuse juurde.
Tartu Postimehes ilmunud Tartu Näituste pressiesindaja Vambola Paavo arvamuslugu «Ükskõikne politsei» (23.03) ületas minul igasuguse taluvuse piirid.
Milles on asi? Tundub, et tegemist on pressiesindaja kuradite nägemise ning lahmimisega paremale ja vasakule. Või on tegemist Tartu Näituste ametliku surveavaldusega politseile läbi pressiesindaja hääletoru?
Konstruktiivne ja faktidele tuginev kriitika on alati teretulnud, kuid praegusel juhul on tegemist väga üheülbalise ning valedel andmetel põhineva artikliga. Faktivea näiteks olgu kas või möödunud aastal liikluses hukkunute üldteada arv – neid oli riigis täpselt sada, mitte vähem, nagu Paavo väidab.
Samuti oli prefektuuri esindus väljas 12. ja 13. veebruaril toimunud Intellektika messil sisekaitseakadeemia boksis, ning seda mõlemal päeval.
Sellise suhtumisega sülitab autor näkku väga paljudele tublidele, hingega asja kallal olevatele politseiametnikele ja see on väga solvav.
Milles on siis asi? Kas selles, et Lõuna prefektuur keeldub nüüdse vähendatud eelarve pärast osalemast iseseisva eksponendina nii mõnelgi üritusel, mille osalustasu küünib kümnetesse tuhandetesse kroonidesse. Ja seetõttu jääb ürituse tulu vähemaks ning üks tõmbemagnet olemata?
Või siis loobume kaudsest osalusest – näiteks liikluse reguleerimisest Maamessil. Ettevõtjale jääb ära või on väga minimaalne tasuta politseiteenus parkimise korraldamisel, liikluse reguleerimisel ning muu ettevõtte äriprojekti õnnestumisega seotud tegevus. Ehk siis osalus mugavus-odavusüritustel maksumaksja raha eest – see ei ole absoluutselt aktsepteeritav.
Sellises kontekstis tundub artikkel surveavalduse või väljapressimisena, millele oleks liigne oodata politsei allumist.
Minul on valik tegelikult väga lihtne: kas oleme mõnel messil «lihtsalt ilusad» ja puhkame veel lisaks paar palgata päeva või maksame politseinikele palka, ostame selle raha eest kütust ja täidame meile pandud ülesandeid ehk teenindame väljakutseid ja lahendame muid meie pädevusse kuuluvaid elanikkonna probleeme.
Ka esinemine on väga vajalik, kuid andkem endale aru, et tuleb valida, ja need valikud ei pruugi kõigile meeldida.
Tartu Näituste pressiesindaja Vambola Paavo arvamuslugu «Ükskõikne politsei» ületas minul igasuguse taluvuse piirid.
Veel võin kinnitada, et Lõuna prefektuur on vägagi huvitatud koostööst erinevate ettevõtete ning ametkondadega. Seda ka tehakse, eriti tihe koostöö on just nimelt regionaalse maanteeametiga, kes on meie üks peamisi partnereid liiklusohutustegevuses.
Kogu minu jutu iva on aga see, et üldine lahmimine ja faktidele mitte tuginev laim Lõuna prefektuuri ja tema töötegijate kohta on minule täiesti vastuvõetamatu.
Ootan Vambola Paavolt ametlikku vabandust minu alluvate ehk kõigi heade ning kohusetundlike Lõuna prefektuuri töötajate ees!
Tarmo Kohv,