Jõukas kadunuke sõitis kirstus ERMi uuringule

Kukrusel maetud naine oli hauas rikkalike panustega, mis tulid koos skeletiga Tartusse nii, nagu pildil näha. Foto: Marko Usler

Eesti Rahva Muuseum võttis eile majutada 800 aasta eest Kukrusele maetud jõuka naise, kelle arheoloogid tõid iidselt kalmistult kaasa pakk-kirstus ühes rikkalike hauapanustega.

Ühtekokku 45 hilisrauaaegset matust tuli arheoloogidel mullu detsembris ja tänavu jaanuaris Ida-Virumaal Kukrusel maantee ehituse tõttu välja kaevata.

Suur osa neist oli rohkete hauapanustega. Pea kõikidel täiskasvanutel oli jalutsis savinõu, vikat ning muid tööriistu, meeste luustike juures oli odasid ning ühel mõõk.

Üks matus erines selle poolest, et oli pakk-kirstus, rohkete panuste hulgas oli ehteid, kääre, vikat, nuge ja savinõu. Kuna skeleti seisund oli hea, panuseid palju ja kirst terviklik, tuli mõte võtta kõik korraga kaasa, et leiumaterjali uurida  tubastes laboritingimustes ja saada rohkem uut teavet, kui välitingimustes võimalik oleks.

Arvestades ülejäänud leidudest erinevaid säilimistingimusi, usuvad uurijad, et pakk-kirstus on alles märksa enam orgaanilist materjali kui teiste matuste puhul. Lootust on leida ka riietuse detaile. Nii nahka kui tekstiilikatkeid leiti teiste matuste juurest, samuti väikestest pronksspiraalidest riietuse ornamenti.

12. sajandi lõpul surnud naine elas 40–50 aasta vanuseni ja suri ilmsesti rahuajal. Seda lubab arheoloog Tõnno Jo­nuksil väita asjaolu, et ühelgi kalmistult leitud skeletil polnud vägivaldsele surmale viitavaid vigastusi, samuti olid maetud ülekaalukalt kas väikelapsed või kõrges eas inimesed.

Lootust on, et kirstu puidu kasvurõngad annavad võimaluse dendrokronoloogiliselt täpsustada matuse aega.

Eestis esmakordne

Jonuks ütles, et selline tervikmatuse ehk erialainimeste keeli monoliidi kaasa võtmine arheoloogilistelt uuringutelt on Eestis tavatu. Varem on kaasa võetud matuseid küll Siksali kalmistult Setumaalt, ent tehnilistel põhjustel ei saadud neidki ühes päris tervena.

Kõnealuse Kukruse naise ehk VI matuse toomine oli üksjagu keeruline. Selleks ehitati matuse ümber kast, suruti selle alla raud- ja vineerplaadid ning toodi Tartusse. Nii säilitati algses asukohas luustik, ehted ja muud panused.

Eilseni säilitati kasti külmutatult välistemperatuuril, eile viidi Raadile ERMi restauraatorite tööruumidesse, kus see uue nädala alguseni sulab ja taheneb.

ERMi roll, nagu selgitas muuseumi säilitus- ja konserveerimisosakonna juhtaja Kaie Kukk, on pakkuda arheoloogidele sobivat pinda uurimistööks.

Uurimistööd ja leiumaterjali väljapuhastamist juhib Tartu Ülikooli ajaloo ja arheoloogia instituudi konservaator Kristel Kajak.

Uus muuseumiasukas?

Kas see Kukruse naine võiks kunagi ERMi uues majas olla eksponeeritud, sellele ei olnud Kukel veel kindlat vastust, aga juttu on olnud.

Jonuks pidas seda võimalikuks, kuid praegu on esimene töö uurimine, misjärel tuleb otsus.

Jonuksi sõnul pakub Kuk­ruse noorema rauaaja kalmistu materjal lähiaastatel ilmselt veel palju uut Eesti hilis­rauaaja uurimisse.

Praeguseks on ka teada, et 12. sajandi laibakalmistu alal on varem olnud leiuvaene põletusmatustega kalmistu, millest on säilinud pinnasele laiali puistatud luukillud ning tuleriidalt kogutud esemekatked.