Küünalde ja mälestuste aeg

FOTO: Margus Ansu

25. märtsi hommikul kella kuue paiku kuulis Evi Raus oma kodumaja ümber kolistamist. Üles see teda ei äratanud, sest öösel ei olnud ta niikuinii hirmu ja mure pärast sõba silmale saanud: eelmisel päeval oli külas arutatud, miks vallamaja juurde nii palju suuri veokeid toodi.


61 aastat hiljem mäletab ta seda ikka veel üksikasjalikult. Ta oli sel ajal kümnenda klassi õpilane, käis Tallinnas koolis, kuid oli vaheajaks koju tulnud.



Maja ette sõitnud veoautosse aeti lisaks temale ema ja isa ning kaks õde, üks noorem, teine vanem. Kaasa said kompsud, nii palju kui kokku jõuti pakkida, ning jahukott.



«Isa oli nii tark, et käis veskilt läbi,» meenutas Raus eilsel märtsiküüditamise aastapäeval Rukkilille mälestusmärgi juures. See jahu aitas esimestest rasketest aegadest üle.



Tagasi kodumaale pääses naispere seitse aastat hiljem, isa aga jäigi sinna.


Kõikjal Eestis teatakse rääkida tuhandeid küüditamislugusid. Mõni pääses õnnekombel äraviimisest, teistel saadeti sugulased Siberisse ning rohkem ei ole neid nähtud.



1949. aasta 25.–29. märtsini viidi rongidega kodumaalt ära umbes 20 700 inimest, sihtkohta jõudis sadakond vähem. Tartust ja Tartumaalt viidi ära 3400 inimest.

Tagasi üles