Tiit Karuks: kuvalda ei ravi ühtegi tõbe

Foto: Repro

Eesti sport on maoli, näoli, siruli, pikali, istuli, selili, kõhuli, külili, kummuli, p…li... Äkki leiaks veel midagi värvikat, lajataks otsustava hoobi. Serviti.

Pidage! Kui see on diagnoos, siis tuleks otsida rohtu, mis haiget avitaks. Määrata ravi. Aga seda pole ju üritatudki. Lihtsam on kuvaldaga vehkida ja üksteist teravmeelitsemises üle trumbata. Või vait olla.

Keda tuleks seebiks keeta, on praegu teisejärguline küsimus. Tunduvalt olulisem on diagnoosida haigus ehk fikseerida Eesti spordis valitsev olukord. Tuvastada, kuidas oleme selleni jõudnud. Ja otsida jätkusuutlikku teed.

Olümpiast olümpiasse

Ühest küljest oleme aastail 2000–2010 olnud olümpial ju edukad: 15 medalit (kuus kulda, neli hõbedat, viis pronksi). Mida veel tahta! Teisalt muretseme, kas suudame edaspidigi eeskätt oma senistel trumpaladel – suusatamises, kergejõustikus, judos, sõudmises – pildil püsida. Või leida tegijaid mõnel muul alal.

Siinkohal vaid mõni nope. Eesti praeguse spordikorralduse jätkusuutlikkus. Klubisüsteemi plussid ja miinused. Treenerite ettevalmistamine ja sotsiaalne staatus. Riigi roll spordi suunamisel ja toetamisel.

Alustaks viimasest. Kultuuriministeeriumi asekantsleri Tõnu Seili sõnul (19. märtsi PM) soovis sport aastaid tagasi ise end riigi küljest lahti haakida ja minna üle klubisüsteemile. Samal ajal jäid kultuur, kunst ja muusika riikliku juhtimise alla. Ja just majandussurutise tingimustes on sport Seili arvates sattunud raskesse seisu.

Samas, näiteks jõustruktuuride osa meie tippspordis on kindlasti aruteluteema, mida tasuks arendada. Eeskujuks võiksid olla Kesk-Euroopa riigid.

Nii või teisiti on Eesti sport õhuke ja suuresti projektipõhine. Elame olümpiast olümpiasse, MMist MMi. Põhiraskust peaksid kandma alaliidud ja klubid. Eesti Olümpiakomitee (EOK) jagab raha ja viib Eesti delegatsiooni olümpiale. Üks projekt lõpeb, järgmine algab.

Et EOK on oma rolli eeltooduga piiritlenud, sõltub meie spordi jätkusuutlikkus olulisel määral alaliitude ja klubide tugevusest või nõrkusest. Seega kerkib küsimus: kui palju meil on tugevaid alaliite ja klubisid? Vastus: vähe.

Kes meil ilma on teinud? Kanteri tiim. Šmiguni tiim. Alaveri tiim. Maailma tipptasemel kooslused.

Andeka sportlase ümber on loodud laitmatult toimiv meeskond (treener, mänedžer, arst, fü­sioterapeut, toitumisspetsialist, vajaduse korral psühholoog jt), kelle ühiste jõupingutuste viljana on võidetud kõige kirkamaid medaleid.

Kõrvalepõikena: selletaoliste kompaktsete (rahvusvaheliste) tiimide kasutegurile Eesti spordi tänases ja homses viitas oma olümpiaeelses usutluses ka president Toomas Hendrik Ilves.

Ja võrdles meie eduprojektidega teisteski valdkondades, näiteks Skype’iga.

Kes on treener?

Aga sellest on vähe. Astub keegi liidritest (sportlane, treener või universaalne treener-mänedžer) kõrvale ning meie pilgule avaneb kaootiline ja vastuoluline maastik. Püramiidil puudub piisavalt lai alus.

Mulle tundub, et loobunud radikaalselt spordikoolide süsteemist, ei kujutanud me päris selgelt ette, kuidas klubid Eesti tingimustes tööle hakkavad. Jah, on alasid, kus klubisüsteem on andnud korralikke tulemusi. Ent on liigagi palju ka vastupidiseid näiteid.

Ühe loogilisema või­malusena on arutatud treeneri staatuse ja palga võrdsustamist õpetaja staatuse ja palgaga.

Treeneri sotsiaalne staatus on hägune. See omakorda tekitab olukorra, kus määravaks saab harjutajate arv, mitte treeningute kvaliteet. Mida oodata juhendajalt, kes rabeleb pidevalt toimetuleku piiril? Pole siis mõtet imestada, kui iseäranis laste- ja noortetreenerid töölt lahkuvad.

Ja kui lisada, et ka omavalitsused (näiteks Tallinn) teevad suuri kärpeid sotsiaalses plaanis olulistes valdkondades (sport, huviringid), ongi see osa puslest kokku pandud.

Seili arvates saaks riik kaasa aidata treenerite pädevuse tõstmisele nii koolituste korraldamise kui ka treenerile kindlama sotsiaalse staatuse loomise kaudu. Ühe loogilisema võimalusena on arutatud treeneri staatuse ja palga võrdsustamist õpetaja staatuse ja palgaga.

On ju treener lapsi juhendades samasuguse pedagoogilise staatusega kui õpetaja. Õpetajate palgad on aga vanemõpetajast alates fikseeritud kindlal tasemel. Seda võiks rakendada ka treenerite puhul, kelle kvalifikatsioon algab esimesest ja lõpeb viienda taseme tipptreeneriga.

Seda põhimõtet tuleks kindlasti arutada, jõuda kokkuleppele ja seadustada. Ent selle faasini jõudmiseks tuleb kõigepealt luua rahaline tugi.

Ja veel. Kas meil on piisavalt (aju)potentsiaali, et anda treeneriharidust kahes kõrgkoolis?

Küsigem endalt ausalt: kas see õpetus-koolitus on Eestis nüüdisaja tasemel? Vahest oleks targem jõud ühendada, mitte kulutada kogu aur oma eksistentsi õigustamisele.

Känguvad sportmängud

Eestis puudub mõistlik arusaam sellest, kuidas rahastada sportmänge. On ju sportmängud alates kohalikust tasandist see telg, mis pakub huvilisele kaasaelamisvõimalusi kogu hooaja. Känguvad sportmängud, kängub sport.

Tartu Ülikool / Rock vs. Kalev/Cramo, Selver vs. Pere Leib (või Pärnu), Levadia vs. Flora (omaette fenomeniks võib kujuneda Kalju), Serviti vs. Kehra – see on paljudele oluline. Pluss eurosarjad, koondiste mängud… Resümee: rahastamise põhimõtted ja kriteeriumid puuduvad.

Ma ei saa selleski loos üle ega ümber kahemiljonilise elanikkonnaga Sloveenia fenomenist. Olgu, individuaalaladel kannatame võrdluse välja, ent sportmängudes tõmmatakse meile müts sügavalt silmile.

Piisab, kui piirduda jalg- ja korvpalliga. Ja kui lisada Oliver Venno klubi AHC Bled edu Euroliigas.

Sloveenia Sloveeniaks. Tundub, et Eestis on uppuja päästmine ikka uppuja enda asi. Mitte ainult spordis.