Seisukoht: muldonnist muldonni

Foto: TPM

Olin viieaastane, kui nõukogude võim küüditas mind 1949. aasta 25. märtsil koos ema, isa, õe ja vennaga Siberisse Novosibirskaja oblastisse. Steppi, kus ei ole metsa, kohati vaid väikesed kasesalud. Elasime Siberi külas muldonnis pea kümme aastat.

1958. aastal lasti meid vabaks, olin siis 14-aastane. Tulime tagasi igatsetud kodumaale, oma kodukohta Viljandimaale Puiatusse. Talu meil ei olnud, olime uusmaasaajad. Puiatus olid kõik sugulased ja tuttavad ning kolhoosi esimees andis elamise ja töö kolhoosis.

Isa läks Viljandisse end sisse kirjutama, kuid seal öeldi, et me ei tohi elada ei Viljandimaal ega Tallinnas, olgu 36 tunni jooksul ära kolitud. Mine või Siberisse tagasi…

Läksime perega Lätimaale, kus sain oma esimese passi. Isa suri Lätis ja elasin vahepeal Mõisakülas. 1973. aastal avanes võimalus tulla Tartusse. Töötasin kudujana ja Vene võim andis mulle korteri.

Saabus kauaoodatud Eesti Vabariik ja ilmus välja minu kasutuses oleva korteri Austraalias elav omanik. Muutusin nii-öelda sundüürnikuks. Seadus nägi ette, et kohalik omavalitsus peab mulle andma eelmisest mitte vähem heakorrastatud korteri.

Et linnal ei olnud kortereid jagada, andis riik Tartu linnale raha mulle korteri ostmiseks, linnavalitsus aga omastas korteri ja tegi minust seal sotsiaalkorteri üürilise tähtajaga viis aastat. Käisin aastaid kohut, kuid Eesti Vabariigi seadused ei kaitse sundüürnikke.

Olen sünnijärgne Eesti Vabariigi kodanik, kuid mul ei võimaldatud erastada korterit nagu kõigil teistel (ka mitte sünnijärgsetel) kodanikel.

Üüritähtaja möödudes tuli mulle kiri, et pean vabastama korteri. Sain advokaadi abiga pikendust veel viis aastat, millest tänaseks on kulunud pool. Mida teen üürilepingu lõppedes mõne aasta pärast? Kas uus repressioon on alanud?

Saabus kauaoodatud Eesti Vabariik ja ilmus välja minu kasutuses oleva korteri Austraalias elav omanik.

Elasin lapsepõlves Siberi muldonnis, oma vanaduspõlve tahan veeta inimväärselt Eesti Vabariigis oma korteris.