Roog maitses hea ka siis, kui kõht sai täis

Õhtusöögiks kroonlühtri ja maalingutega lae all ei tule ilmtingimata suurilmatuledega kallisse võõrasse linna sõita, vaid seda võib nautida siinsamas Tartus. Foto: Sille Annuk

Õhtusöök Antoniuse hotelli restoranis nüüd odav ettevõtmine küll ei ole. Aga kas raha on alati tähtis?!

Mäletan suurepäraselt, kuidas mõne mehe niisugune jutt mind elus mitu korda  tigedaks on ajanud. Loomulikult on raha tähtis ja eriti siis, kui kõht on tühi. Ja ometi kutsun ma teid nüüd kulutama.

Et kui te näiteks saate endale lubada õhtusöögi, mis võib neljasele seltskonnale maksma minna ligi 2000 krooni, siis unustage see hind ja priisake. Looge  sündmus!

Mina tegin õhtusöögist üllatuse oma täiskasvanud lastele, kes on praegu just niisama vaesed, kui mina kunagi olin.

Kelner suutis õhustiku koduseks muuta ega olnud ka suu peale kukkunud, kui talt pilku lakke heites pärisin, et ega see kandelaaber mulle nüüd pähe kuku. «Seni on kõik eluga pääsenud,» märkis ta rõõmsalt.

Kuigi saal asub keldris, ununeb see minuti pärast. Pea kohal avanev kupliga aatrium, kust pimedal õhtul säravad läbi tähed, jätab mulje, nagu istuksid taevakorrusel. Tegelikult on söögisaal raiutud maa alla ning aken avaneb sisehoovi.

Menüü mahub ära ühele lehele – pakub nelja eelrooga, kolme pearooga ja kolme magustoitu. Uskuge mind, see on hea vaheldus neile paksudele menüüraamatutele, mida muudkui lappad ja lappad ja lappad. Siin haarad pilguga kõik võimalused, keskendud korraks ja valid. No näiteks Rieslingu kalasupp kohakala, lõhe tortel­­liini ja aedviljalisaga ning ahjus küpsetatud pardifilee üleküpsetatud kartuli, sinepi, aprikooside ja apelsinikastmega.

Tellimust esitades hämmastab mind kelneri enesekindlus, millega ta veenab mind eelistama pardiliha puhul raw-varianti ehk nõrka küpsetust,  mitte medium'i ehk keskmise küpsetusega liha. Olen endale sada korda kinnitanud, et verist liha ma ei söö, aga seekord allun hüpnotiseeritult. Ette rutates olgu öeldud, et nautisin tollest pardist iga suutäit.

Pardifilee juurde kuulunud sinepi, aprikooside ja apelsinikastme tõttu jäi lõpuks suhu sedavõrd tasakaalustatud maitsebukett, et mind valdas täiuse- ja rahulolutunne ning magustoidu järele polnud mingit vajadust.

Õhtusöögi esimene pool – Rieslingu kalasupp – oli valge nagu piim ning nõudis terakese soola. Olin aga õnnelik, et leem ei olnud ülesoolatud ning et võisin seda ise timmida.

Kui saavutate hotelli teenindajatega eriliselt hea läbisaamise, siis on pärast õhtusööki kindlasti teilgi võimalik paluda väikest ringkäiku ajaloolises majas. Näete mõnd vaba sviiti ja numbrituba.

Enne lahkumist soovitan aga istuda baari lähedal kaminasaalis, kus võite oma kaaslasega partii malet mängida ja kohvi juua.

Antoniuse hotelli restoran
(Ülikooli 15, Tartu)
Hinnatud kümnepalli­süsteemis
• Miljöö 9
• Teenindus 9
• Toit 9
• Hind 8
Keskmine: 8,75