Fixi fikseering läks vigade pärast lörri

Vello Salumetsalt (vasakul) sai Solarises esitlusel autogram­mi raamatusse ka Fixi liige aastast 1972, klahvpillimängija ja kontsertmeister Evald Raidma. Foto: Arno Saar / Õhtuleht

Et Hiina piiri lähedal lennujaamas ei antud viina ilma toiduta, tellis bänd mannaputru. Moskvas tegi sama ansambel hotellis sooja vee saamiseks vannile tule alla. Oli NSV Liit, oli Fix.

Fixi seiklustele Nõukogude Liidu avarustes on äsja ilmunud «Fikseeritud Fixis» lausa omaette peatükk. Nalja on raamatus ka mujal, kuid tähtsamaks on autor Vello Salumets pidanud elu ja muusika põimumises sündinud tõsisemaid asju.

Elukutselisest muusikust kirjamees on kaante vahele salvestanud 1970. ja 1980. aastate Eesti popimate ansamblite hulka kuulunud Fixi loomingulise kujunemise. Ta on soovinud «leida seda fenomeni, miks Fix on Fix» (lk 206) ja ta on seda teinud muhelusega.

Rohked vead

Mõnusat meeleolu lugemisel rikuvad aga rohked vead. Raamatus on 271 nummerdatud lehekülge. Pea igal neist on üks, mõnel aga mitu viga. Näiteks sissejuhatuses on puudu ühe ütte juurest koma ning sealsamas leidub väljend «40. aastapäeva juubelikontsert».

Salumets on kogenud popmuusikakirjanik. Tema senine peateos on «Rockrapsoodia». Selles annab ta korraliku ülevaate Eesti roki algusest aastail 1964–1970.

Nii nagu tosina aasta tagune teos, on ka «Fikseeritud Fix» täis huvitavat infot. Seekord keskendub autor pillimeestele ja lauljannadele, kes Tartus aastal 1968 tegevust alustanud bändis on teinud kaasa vähem või rohkem aega.

Samuti väärib autor kiitmist selle eest, et on avanud eluolulist tausta ning lisanud Fixi välismaiste mõjustajate peatüki.

Kuid kas kõik faktid vastavad tõele? Kahtlusi tekitavad näiteks Radio Luxenburg (lk 45), Jimmy Hendrix (lk 63), Jim Morrisson (lk 74), Väno Land (lk 82), Viljo tamm (lk 87) ja Margus Fucs (lk 200).

Vähemalt seni on olnud tavaks kirjutada ikka Radio Luxembourg, Jimi Hendrix, Jim Morrison, Väino Land, Viljo Tamm ja Margus Fuchs. Aga olgu, eks need ole ju ka keerulised nimed.

Nagu juba alguses märgitud, ei ole «Fikseeritud Fix» sugugi surmtõsine ja kuivusest krõbisev lugemine.

Sellele annab oma osa kirjanduse poole kaldu võte, nagu oleks raamatu autor hoopiski kroonik Valter Vaksmaa, hüüdnimega Vaks. Fixi muusikud kutsuvad teda aeg-ajalt oma tegevust fikseerima. Et seda juhtub üsna sageli, siis hakkab samalaadne kutsumisviis pikapeale häirima.

Lõpuks taas refrään

Et siinne lugulaul Fixi lörri läinud fikseeringust ei lõpeks salmi pealt, vaid refrääniga, tooksin esile veel mõne vea.

Nimelt on vigaselt kirjutatud ka mõned võõrsõnad, nagu fluiidum (õige on fluidum, lk 21), zürii (žürii, lk 108), kompsitsioone (kompositsioone, lk 140), anektoot (anekdoot, lk 169), garderobist (garderoobist, lk 198) ja arfetrpartyl (afterparty'l, lk 251).

Vigade eest pole keegi kaitstud. Kuid meisterliku pillimängu ja lihvitud kõlavärvingute poolest tuntud Fix väärinuks siiski korralikumalt tehtud raamatut. Praegusel kujul jääb mulje, et üllitisse ei ole enne lugejate ette ilmumist ühtki kriitilist pilku visanud isegi mitte autor.

Raamat
Vello Salumets, «Fikseeritud Fix»,
kirjastus Kunst,
toimetanud Mart Helme,
kujundanud Kirjastuskeskus,
Tallinn 2010,
271 lk.