Marju Himma: Eestisse ainult üks ülikool?

Marju Himma. Foto: .

Kui Alar Karis 2007. aastal Tartu Ülikooli rektoriks valiti, asusid kohe ringlema jutud, et endine maaülikooli rektor tuleb kahte ülikooli ühendama. Rektor Karis oli ses osas toona napisõnaline – ei kinnitanud seda ega lükanud ümber. Toonane teadusprorektor Ain Heinaru märkis aga Postimehele siis, et ülikoolidel pole struktuurireformist niikuinii pääsu.

2007. aasta juuni alguses Ingvar Bärenklaule antud usutluses ütles Heinaru laused, mida oleme nüüdseks harjunud kuulma mitmete teiste meeste suust. «Väikesed eraldi üksused pole elujõulised ja võivad kas või finantsiliselt kokku kukkuda,» sedastas ta. Niisamuti ennustas Heinaru, et paari aasta pärast, kui saabub demograafiline auk, algab ülikoolide jaoks julm aeg. 

Julm aeg saabuski aukudega, küll mitte kohe demograafiliste, vaid esialgu eelarvelistega. 2008. aasta lõpukuudel Tartu Postimehele antud intervjuus kinnitas rektor Alar Karis, et eesmärgiks ei ole kahte ülikooli ühendada, vaid leida viis, kuidas kasutada praeguseid ressursse võimalikult ratsionaalselt.

Küsimusele, kas ühel hetkel võib meil olla ühendülikool nimega Tartu Maaülikool, vastas Karis, et ilmselt jääb ikka lihtsalt Tartu Ülikool. Ja lisas, et mingil ajal võib ühinemine mõistlik olla.

Tänavu märtsi alguses sõlmisid Tartu Ülikool, Tallinna Tehnikaülikool ja Eesti Maaülikool lepingu, millega (napisõnaliselt) kinnitati kolme ülikooli koostöö. Avalikkusele saadetud sõnumis märkisid rektorid, et leppe rakendamisega soovivad kolm ülikooli ühiselt edendada ka ettevõtlust ja innovatsiooni, töötada välja uusi ühisõppekavu, ühiseid doktorikoole ja arendada ühist kirjastustegevust.

Pealtnäha igati hea koostöötahe. Möödunud nädala maaülikooli ajalehes kirjutas rektor Mait Klaassen, et koostöölepet ei tasu karta. Ta lisas, et leppe tulemusena vaadatakse kullipilguga üle õppejõud. «Õppejõud töötavad mitmes ülikoolis ega informeeri sellest oma koduülikooli. Oma ülikoolis toodetud teadmised viiakse teise ülikooli ja müüakse teist korda maha,» kirjutas rektor Klaassen.

Sisuliselt võib Klaasseni jutust ju järeldada, et koostööleppe kohaselt peavad õppejõud jääma ühele ülikoolile truuks ning nii õpetab iga kool oma sektorikest suurest kookdiagrammist – dubleerimine väheneb ja konkurents ka.

Omaette küsimus on see, kas Eesti ülikoolid peaksid omavahel konkureerima. Või peakski Eestis olema üks ülikool, mis asub mitmes linnas, iga «tükike» õpetab oma osa ning iga «tükike» peab jääma oma liistude juurde, sest nii ütleb koostööleping. Ülikoolid ei dubleeri ega konkureeri.

Kas see aga polegi just seesama ühe Eesti ülikooli mõte, millega spekuleeriti 2007. aastal ja mis nüüd on kild killu haaval hakanud teoks saama?