Elas kord üks naine, kes teadis palju bretooni muinasjutte. Kuna daami lemmiktegevuseks oli räbalaid (pr chiffon) ilusateks riieteks rääkida, sai ta varsti hüüdnimeks Marie Chiff’mine.
Muinasjutuvestja võlus Kivilinna lapsi
/nginx/o/2019/04/13/11947720t1h79fe.jpg)
22. märts 2010, 12:39
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tal oli imeline oskus vesta muinasjutte nii, et need kuulajate silme ette suisa võluväel pildi lõid. Tema vestmisoskus oli tuntud ja hinnatud mitmel pool maailmas. Sattus kord muinasjutudaam käima ka Taaralinna.
Päeval enne kevadise koolivaheaja algust istus muinasjutudaam maha Kivilinna gümnaasiumi noorte prantsuse keele huvilistega, võttis välja imetabase suupilli ning jutustas lauluviisi juurde lugusid kaugetest maadest. Jutustas ja laulis õnnelikust lamburineiust, tema vendadest ja õdedest ning abikaasast Päikesest. Siis pakkis muinasjutuvestja pilli kotti ja läks oma teed.
Ja kui muinasjutulisel Marie Chiff’mine’il pole lood otsa saanud, pakib ta oma imelise suupilli lahti juba alanud nädala keskpaigas Pokumaal.