/nginx/o/2010/03/18/333925t1hdb08.jpg)
Kesk lumehangi puhkes Tartus heitlus roheliste vahtrapuude pärast: Emajõe tänava rekonstrueerimise käigus pidas linnavalitsus vajalikuks kord juba ühe rea puid kaotanud alleed veelgi kärpida, nii et linlasel tuleb leppida vähema hulga ja väiksemate puudega, mis kavatsetakse mahavõetavate asemele istutada.
Supilinlased, rohelised ja teised loodustundlikud tartlased väljendasid oma protesti allkirjade kogumisega, märgukirja ja ajaleheartiklitega. Esitati ideid ja ettepanekuid, käidi vastava valdkonna abilinnapeade vastuvõtul neid oma seisukohtade kasuks veenmas. Kuigi saed on piltlikult öeldes juba huugama pandud, on siiski veel võimalik leida kompromiss vähemalt tulevikku silmas pidades. See lugu ei ole veel lõppenud ja sel on oma õpetusiva.
Ülemistele maandunud lennuki ja ajalehtede valgete külgede kõrval tundub Emajõe allee olevat väike asi, aga kas ikka on?
Eesti suuremate ajalehtede tühjad leheküljed eelmisel nädalal protestisid n-ö Langi eelnõu vastu, milles nähti ohtu ajakirjanike sõnavabadusele.
Muude seletuste kõrval ütles justiitsminister Rein Lang ajakirjanike liidu kongressil ka niisugused sõnad: «Selliste surveavalduste saatel seaduste kirjutamine ei ole klassikalises esindusdemokraatias aktsepteeritav.»
Valitsuse heakskiidu saanud eelnõu läheb riigikokku ja seda hakatakse seal menetlema... rahus ja vaikuses?
Ühiskond mis tahes vormis – kodanikeühendused, seltsid, liikumised, liidud, klubid vm, rääkimata üksikisikuist – ei tohi oma arvamust kirjutajatele ja otsustajatele avaldada, sest see oleks surve avaldamine? Sellist justiitsministri mõtet ei saa Tartu Postimees küll aktsepteerida.
Igasuguste meeleavalduste ja protestiaktsioonide mõte ongi avaldada survet ning paljas mõtegi elevandiluutorni kolinud võimust on absurdne. Riigikogu valitakse neljaks aastaks ja kogu selle aja ei tohi nende rahu häirida? No kuulge, härrad ministeeriumist!
Pigem peaks hoopis kodanikke manitsema olema aktiivsem, märkama toimuvat õigel ajal, et mitte survestamisega hiljaks jääda, nagu Tartus peaaegu juhtus. Või juhtuski, sest päästeti küll allee idee, kuid mitte kasvavaid puid endid. Kuid Tartus ei tõrjutud dialoogi ja võimalik kompromiss – noored vahtrad istutatakse kahte ritta – on parem kui mitte midagi.
Riik on kodanike, linn linlaste päralt ning kõrgem ja kohalik võim peavad avalikku arvamust kuulama ja sellega arvestama. See pole valik, vaid kohustus.