Ummamuudu jurist püüab helitäiust

Meelis Leisi uus kirg PSG ehk pedalsteelguitar ehk havai kitarr röövib temalt rohkelt harjutamisaega. «Selleks peab olema täiesti puhanud,» nendib Leis. Foto: Margus Ansu

Multiinstrumentalistist juristi Meelis Leisi lugu «Heartfelt» jäi tänavuse Eesti eurolaulukonkursi finaalist välja. 21 aasta eest Ummamuuduga alustanud Leis ei heitu, sest teeb muusikat eeskätt enda rõõmuks.

«Ma ei saa öelda, et Eesti Laulu võidulaul mind vaimustaks, aga mul on hea meel artisti üle, kes superstaarisaates teenimatult varju jäi ja nüüd revanši sai,» kiidab Leis Malcolm Lincolni solisti Robin Juhkentali.

Leis nõustub Anne Veski hinnanguga, et lauluvõistlus kiskus väga alternatiivseks. Valdavalt kõlasid lood, millel Eurovisioonil šanssi pole. Samas tõdeb Leis, et peavoolust eristujail puuduvad Eestis muud arvestatavad võimalused avalikkuse ette tulla ja tähelepanu äratada.

«Selles mõttes teeb rahvusringhääling Eesti Laulu konkursiga väga tänuväärset tööd,» tunnustab Leis.

Juba vana eurokala

Juba viiel korral oma looga Eesti eurolaulu konkursil käinuna sedastab Leis vastuoksust. Ühtpidi peab ta muusikas võistlemist totraks, teistpidi kannustab teda soov jagada teistega muusikat, mille tegemine on pakkunud talle lõbu ja puhkust.

«Mingist peadpööritavast edust muusikas ma küll enam ei unista,» tunnistab Leis. «Kui õnnestub müüa mõni plaat, on see lihtsalt boonus.»

Alates teismeeast on Meelis Leisi sulest tulnud sadakond meloodiat, tekstid on ta enamasti laenanud klassikuiks saanud poeetidelt või lasknud kirjutada oma kaasaegseil.

Õigusbüroo KL Consult omanikuna saab ta endale aeg-ajalt lubada uusi pille või stuudiotehnikat, kuid ka töötuna pääseks ta nälgajäämisest tänu igakuiselt arvele laekuvaile autoritasudele.

Leisi loomingust on Eurovisioonile Eesti eelvooru finaali pääsenud lood «Look In My Eyes» ning «Sweet Separation». Tänini ilmselt enim tuntud on aga 1995.

aasta suvel Umma­muudu esitatuna hitiks tõusnud «Tunnen ära», mis rahvasuus «Sapööri laulukeseks» ristiti. Nimelt leiduvad seal fraasid «tunnen ära su näo», «tunnen ära su käed» ja «äratuntav su kael».

Leisi ja Ummamuudu tähelend algas aga aasta varem võru keeles kirjutava literaadi Jan Rahmani looga «Kõnõtraat».

«Kunagi käisin miskipärast Võrus Meelise pool,» meenutab Rahman. «Ta ütles, et tema meelest on Karavan täiuslik ansambel – ilusti laulavad ja väga hästi mängivad. Mina ei saanud aru, kuidas saab keegi kuulata ansamblit Karavan, kui teised ümberringi kuulavad J.M.K.E.-d ja muud seesugust.»

Leis tõdeb, et ei saa kaheksakümnendate teise poole Karavani kohta tänagi midagi paha öelda, kuigi tema praegune lemmik olevat hoopis Ultima Thule.

«Mul endal pole häält, mis sellist muusikat teha laseks,» põhjendab ta pühendumist folk- ja kantripopile.

Uus pill, uus väljakutse

Omaaegses Karavanis hindas Leis, ja hoolimata poole võrra suurenenud elukogemusest hindab praegugi, helivärvide rikkust ja täiust. Selle näiteina kiidab ta veel vana head ABBAt, Peter Gabrieli, üksiklugudest Alannah Milesi lauldud «Black Velvetit» ja Chris Rea pala «Road to hell».

Kümneaastaseks saava ansambliga Sobe on Leis püüdnud samaväärset saavutada. Sobe esitatud euroloosse pikkis ta USAst kalli raha eest soetatud pedaalkitarri, mille kohta on arvatud, et sellega on võimalik kuuldavale tuua lausa taevasi helisid. Nagu näiteks suutis Paul Franklin Leisi suure lemmiku Dire Straitsi koosseisus mängides.

Kui teised tulid põhikooli puhkeõhtule dressipluusides, oli Leisil üll valge särk ning jalas viigi­püksid.

«Selle pilli õppimine on tõeline väljakutse,» tunnistab Leis riistapuu kohta, mis väliselt meenutab laua külge naelutatud kitarrikaela, kuid evib sisuliselt täiesti teist mänguloogikat. «Räägitakse, et päris selgeks polegi seda võimalik elu jooksul saada. Üldiselt ongi see vanade meeste pill.»

Lastemuusikakooli tasemel õppis Leis koolipõlves selgeks  klaveri ja klarneti. Siis tulid riburada juurde kitarr, lõõtspill ja viimaks trummid, mis on olnud viimastel aastatel mehe põhiinstrument.

«Klarnetimänguoskusest ma küll enam rääkida ei julge, pole seda pilli viimased seitseteist aastat kätte võtnud,» tunnistab Leis.

Kauaaegne Võrumaa Teataja ajakirjanik Arved Breidaks, Meelis Leisi omaaegne kooli- ja klassivend Võru päevilt, mäletab, et Leis oli tagasihoidlik priimus. Kas just klassi parim, aga parimate hulgas kindlasti.

Nagu Kevade Arno

Breidaksi gümnaasiumimälestustes kangastub Leis Lutsu «Kevade» Arnona: sama vaikne, sama tõsine, sama korralik, sama tubli ja võib-olla isegi vanamoeline. Kui kõik teised mürsikud tulid põhikooli puhkeõhtule dressipluusides, oli Leisil üll valge särk ning jalas viigipüksid.

«Mulle tuli see, et ta tuli välja Ummamuuduga ja sai veel kuulsaks ka, täieliku üllatusena,» tunnistab Breidaks. «Tõsine mees, matt ja füss ja nii edasi, ja siis korraga mingi ansambel! Mingi tilutilu!»

Leis tunnistab, et tegi gümnaasiumis teadliku otsuse võtta reaalainete õppimist tõsiselt, loomaks kõva vundament ülikooli minekuks.

«Pidasin silmas, et oleks võimalik saada mingi konkreetne põhi, mingid teadmised, mis aitavad elus toime tulla,» räägib Leis. «Et ei oleks läbi elu pillimees, kelle käest vanemad ühtepuhku küsivad: noh, millal sa siis tööle lähed?»

Ta märgib, et kuigi otsustas viimaks humanitaarainete hulka arvatava õigusteaduse kasuks, kulub juristiametis matemaatiliselt loogiline mõtlemine kuhjaga ära. Tsiviil- ja haldusvaidluste väsitavusest, mõnikord ka iseenda eetiliste tõekspidamistega vastuollu minekust hoolimata leiab Leis, et on astunud õigele rajale, sest saab olla iseenda peremees.

«See on üks põhjusi, miks ma pole mõelnud tõsiselt kohtuniku või prokuröri ametile,» selgitab Meelis Leis. «Sisuliselt teen paljuski sama tööd, mida teevad advokaadibürood, aga seda vabadust, mis mul on oma büroos, ei kaalu üles ükski raha.»

Vana arm võib elustuda

Praegu valmistab Leis koos Sobe solisti Andre Heinaga ette bändi kolmandat plaati, mis loodetakse müüki tuua aasta teises pooles. Koos «Keskkoolimuusikali» naispeaosa täitja Mari Ronimoisiga lasti äsja välja singel «Valguskiir». Umma­muudu on Leisile justkui möödanik, kuid pole ka.

«Viimati mängisime koos 2007. aastal vist mingite talupäevade peoõhtul Musta Täku tallis,» mäletab Leis. «Aga tülis me pole ja kui tuleb ahvatlev ettepanek, oleme valmis ikka jälle kokku tulema.»

CV

• Sündis 24. oktoobril 1974 Võrus.

• Õppis 1982–1990 Võru 1. põhikoolis ja 1990–1993 Võru Kreutzwaldi gümnaasiumi matemaatika-füüsikaklassis.

• 1982–1989 õppis Võru muusikakoolis klaveri ja 1989–1993 klarneti eriala.

• 1993–1998 õppis Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas.

• 1992–1996 tegi muusikasaateid Kaguraadios, Raadio Ringis ning Raadio 2s.

• 1996. aastast tänaseni OÜ KL Consult Õigusbüroo jurist-konsultant.

• Osalenud ansambleis Võrukaelad, Ummamuudu, Ummaleelo, Sobe ja Whitecollar Blue.

• Elukaaslane Age Allas on inglise filoloog. Lapsed Ludvig (13) ja Mona (3).

Arvamus

Age Allas
Elukaaslane

Mäletan Meelist juba põhikooliajast, kui ta mängis ja laulis ansamblis Võrukaelad ja esines ka meie põhikooli lõpupeol. Ilmselt jäi mulle kõrva tema hääl. Miks see mind võlus, on raske seletada. Gümnaasiumi lõpul valiti meid bal­li peremeheks-perenaiseks, sealt sai alguse lähem tutvus.

Meelis on praktilise meelega, kohusetundlik, aga raha pole olnud talle iial ülearu tähtis. Kümme aastat tagasi oli ta rohkem tööl või bändiga, nüüd leiab väga palju aega tegelda lastega, eriti väiksemaga. Nad käivad kelgutamas, suusatamas, kohvikus ja kinos. Ta on väga hea isa.

-----------

Andre Hein
Sobe laulja ja kitarrist

Meelis on väga rahulik, võiks öelda lausa fleg­maatik. Tei­ne­kord stuudios temaga töötades mõtlen, et ta võiks olla kirglikum, aga talle piisab muusika loomisel sisemisest põlemisest.

Meelisel on väga hea rütmitunnetus ja omapärane helikeel. Aga võib vist öelda, et heliloojana pole ta nii tugev kui stuudios. Ta jändab jube palju saundiga, otsib ikka seda õiget ja paremat.

Meil on temaga sarnane muusikaline mõtlemine. Kui mina valmistan ette ühe pillipartii ja tema teise, pole mul kunagi eriti ütlemist, sest ta teeb hästi maitsekalt.