Päevatoimetaja:
Jens Raavik
+372 739 0371

Priit Pullerits: õppigem Putinilt

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Värvikas ajakirjanik, Priit Pullerits läbi aegade
Värvikas ajakirjanik, Priit Pullerits läbi aegade Foto: Margus Ansu

Vancouveri mängude lõpust ei ole möödas kolme nädalatki, aga vaadake, milliste üksikasjadeni on eestlaste olümpiaesituste analüüsimine juba jõudnud.


Rahvusringhäälingu eetikanõunik isiklikult annab hinnangu, et laskesuusataja Eveli Saue võistlusjärgsete pisarate näitamine oli õigustatud ning Kristina Šmigun-Vähi (vabandust juba ette) «T**a küll!» kasutamine võistluspinges on andestatav.



Paraku puudub siiani vahe(?)analüüs, miks Saue nutma puhkes – ja miks nii mitmed teisedki Eesti sportlased silmi pidid peitma – ning mispärast see sõnapaar, mida Šmigun-Vähi pruukis, võiks käia enamiku Eesti olümpiakoondise kohta. Intrigeerivaisse pisiasjadesse süüvides on Eesti spordi panoraampilt silmist lastud.



Pärast Vancouveri olümpiat, kus Šmigun-Vähi hõbemedali kõrval polnud midagi rõõmustavat – vaadakem tõele näkku: Andrus Veerpalu ei sõitnud sinna 6. koha järele –, olnuks asjakohane loota, et lõpuks ometi tulevad järelduste riiklikud tegijad maa peale.



Kus sa sellega! «Mul on ütlemata hea meel, et hiljuti tippsporti naasnud Kristina Šmigun-Vähi tagasitulek kujunes niivõrd säravaks ja kinnitas Eesti kohta suusariikide seas,» hõiskas kultuuriminister Laine Jänes.



Peaminister Andrus Ansip tunnustas Šmigun-Vähi pidulikul vastuvõtul Tallinnas selle eest, et ta lasi eestlastel end taas väärika rahvana tunda. Vähemasti on Eesti Olümpiakomitee presidendil Mart Siimannil jagunud tarkust (või kavalust?) suu kinni hoida. Rõkata pole millegi üle.



Eesti tipp- ja olümpiasport on käpuli. Maoli maas. Nokaudis. Šmigun-Vähilt malli võttes: p***es. Ometi jätkub neil, kes peaks selle eest vastutuse võtma – jah, alates pea- ja kultuuriministrist ning lõpetades alaliitude juhtidega –, jultumust Šmigun-Vähi aupaistel vastutusest kõrvale hiilida.



Aeg on aadrit lasta.



Mulle ei meeldi Venemaa juhid Vladimir Putin ja Dmitri Medvedev. Mulle ei meeldi Venemaa enamik hoiakuid. Aga mulle meeldib Putini, endise spordimehe suhtumine sporti ja sportlikesse altminekutesse.



Ta ütles pärast olümpiat: «Olen kuulnud mõnda ütlust, et tähtsaim on endast parim anda. Ei, see ei ole nii! Olümpiale ei minda ainult higistama, vaid võitma.» Eesti sportlastele võib olla võit ka esikümnesse jõudmine. Aga kindlasti ei ole võiduks koht neljandas ega viiendas kümnes.



Samuti avaldas Putin kahtlust, kas spordile eraldatud riigi raha jõudis ikka õigetesse kätesse.



Pärast olümpiat sain vihase kõne Eesti olümpiadelegatsiooni liikmelt, kes tahtis teada, mis raha eest käisid Vancouveris kultuuriministeeriumi esindajad Jänes, Tõnu Seil ja Siim Sukles, kui ministeerium vähendab pidevalt spordi rahastamist, ning mis funktsioone nad olümpial täitsid. Käisid ministeeriumi raha eest. Kulu küündis 90 000 krooni kanti ning kavas oli kohtumine teiste maade spordijuhtide ja Kanada eestlastega.



Samuti ei saa kellelegi, kes Eesti spordi käekäigust pisutki hoolib, mitte meeldida Medvedevi nõudmine, et Vancouveri olümpiakoondise ettevalmistuse eest vastutajad peavad tagasi astuma. «Kui nad seda ei suuda, siis me aitame kaasa,» lubas ta.



Mõni on juba suutnud. Oma ametipostilt lahkus Venemaa olümpiakomitee president Leonid Tjagatšov. Venemaa spordi- ja turismiminister Vitali Mutko on teatanud, et võib samuti oma toolilt lahkuda.



Eesti spordirindel valitseb seni vaikus. Vaikus enne tormi? Vaevalt. Pigem lootus, et tormi ei tekigi.



Aga just tormi on Eesti spordis vaja. Lausa orkaani. Plats puhtaks ja uued mehed pukki! Eesti spordi juhtimises valitseb letargia. Paljud rahuldavad alaliidu juhi kohal oma nartsissismi. Suurem jagu klubisid, mis pidid spordikoole nii paganama hästi asendama, heitleb näljapajukil.



Võimutsevad madalad-mugavad eesmärgid («tahaks anda endast parima»). Või suisa eesmärgitus. Järelkasv kidub pea kõikjal. Ei jõuagi enamasti pead hakata kandma. Rahastamine on segane ja küsitav. Need vähesed, kes veel hingega asja juures, näevad enda ümber lõputut diletantlust ja amatöörlust. Mistõttu need vähesed, kes Eesti spordile au ja kuulsust toovad, tulevad sageli väljastpoolt süsteemi.



Aitab. Aitab Eesti spordi suretamisest. Aitab naeratamisest ja ilukõnelemisest. Aitab lootmast Šmigun-Vähi-sugustele imedele. Vaja on putinlikku revolutsiooni.

Tagasi üles