Karin Bachmann: valime elu, mitte tapmise

Karin Bachmann.

FOTO: .

Kortermajade juures kuulutavad kevadet katustel ja prügikastide juures kisklevad kajakad, Supilinnas ja Karlovas immitseb õhtuti aedadest õdusat lõkkehõngu, Tammelinnas on eesaiad krookustega kaetud ning Tartu koduta loomade varjupaika tuuakse kastide viisi üleliigseid koera- ja kassilapsi.


Saabujad on vaid osa sündinuist – suur osa leiab kiire lõpu jões, välikäimlates, auto all või prügimäel.



Väike-Maarjas asub loomsete jäätmete käitlemise tehas, mis saab Tartu varjupaigalt aastas saagiks ligi kolm tonni loomade laipu (sh väike osa metsloomi). Kui mõtleme, et keskmine priskem kass kaalub 4–6 ja keskmine koer 25 kg, siis oskame ehk loomade arvu välja rehkendada.



Ja iga numbri taga on olevus, kes oskab nurruda, haukuda, käppa anda, nägu limpsata, sohval pikutada, säärt silitada. On isiksus, kes rakendamata potentsiaalina jääkapis purustusmasinasse saatmist ootab.



Väike-Maarjas töödeldi eelmisel aastal üle 20 tonni lemmikloomalaipu (ja sinna ei jõua kaugeltki kogu Eesti loomsed jäätmed), neist enamik kassid. Kui palju autokoormaid see teebki…?



Loom pole inimene


Looduslik tasakaal, millest tihti räägitakse, on iseregulatsiooni mõttes urbaniseerunud keskkondades ammu paigast ära. Peetakse loomulikuks, et inimene «hoiab metsas korda»: kütib hunte, ilveseid, karusid. On välja arvutatud, kui palju on vaja igal aastal tappa, et liikide arvukus lubaks süsteemil tõrgeteta toimida.



Kui aga kõne alla tuleb lemmikloomade steriliseerimine ja kastreerimine, haarab paljusid järsku mingi tung «lasta loomal ise valida». Tihtipeale on need, kes steriliseerimist jõhkraks peavad, täiesti päri aastas kord-paar pesakonnatäie loomalapsi ämbrisse uputama.



Sünni ärahoidmine oleks julmem kui massimõrv – veider, kust selline mõtteviis küll juured on saanud.



Tean juhtumit, kus veidi hellema südamega inimene ei raatsinud kassipoegi uputada, vaid pani nad kingakarpi tekikese sisse ning mattis maha. Küllap ta uskus, et tuleb Tšehhi multifilmist tuntud traksipükstega Mutt ning nad elavad õnnelikult maa all elupäevade lõpuni.



Ka on väga levinud kutsikate-kassipoegade metsa viimine, et «anda neile võimalus».



Kui panna kuuvanune imik lumehange (okei, jätame sipukad jalga), kas see on siis võimalus? Tõenäoliselt korjab mõni mööduja ta sealt muidugi üles; loomariigis saavad need tombukesed heal juhul kellegi snäkiks, halval juhul surevad pikalt ja piinarikkalt nälga-janusse. Osal üleliigsetel õnnestub suureks kasvada ja hulkurloomade kogukonda suurendada.



Olen ise rookinud autoratta alt koerapojatükke või vaadanud otsa valust näuguvale kassipojale, kelle silmamunade asemel on kaks limast mädatompu. Kas sellisel puhul saab tekkida küsimust steriliseerimise moraalsusest? Me sekkume igal juhul – iseasi, kas teeme seda enne või pärast piinu.



Kolm müüti


Öeldakse, et on kaks teemat, milles iga inimene end eksperdiks peab – seks ja arhitektuur. Mulle tundub, et üks sellistest on ka koduloomadega seonduv. Liikvel on muinasjutte, mis mitte mingi kandi pealt paika ei pea.



Esiteks. Igal loomal peab olema vähemalt üks pesakond poegi, muidu muutub ta kurjaks/kurvaks/laisaks. Mingil põhjusel kantakse inimlikud tunded üle loomale ja kujutletakse kurba lastetut emaslooma, kelle identiteet on viljatuse tõttu paigast löödud ning kes nüüd resigneerunult õllepudelite pärasid lakub.



Loomad ei tegele pereplaneerimisega – nad toimetavad instinktide ajel ja ühe pesakonna vajadusel pole ainsatki bioloogilist põhjendust. Kui ükski loom enam poegi ei saaks, sureks liik välja, jah, kuid üpris kentsakas on arvata, et Muki ja Kiki selle kallal päevast päeva pead vaevavad.



Teiseks. Loom muutub laisaks: kass ei püüa enam hiiri, koer ei valva maja ja nad lähevad paksuks. Muidugi läheb loom paksuks, kui teda valesti toita ja vähe liikuda lasta – seda juhtub tihti ka viljakate lemmikutega. Tegelikult jäävad kassid hiiri püüdma, koerad kodu valvama.



Laiskuseks peetakse seda, et lõigatud loom hakkab tavaliselt kodu rohkem hoidma, ei kakle enam naabri kassidega ega ole päevi kadunud. Ka lõpevad majanurkade ja laste liivakastide märgistamine, öised kontserdid ning ajuti rahutu rähklemine.



Uskumatu, kuid ka mõistlikud ja haritud inimesed mõtlevad, et kui loomalt «seks» ära võtta, siis tal tekib stress.



Võib-olla tuleb see uudisena, kuid kõigist olenditest on inimene ainus emane, kes on võimeline tundma seksuaalset rahuldust. Ülejäänute jaoks on see instinkt – samasugune, mis sunnib kätt kuuma panni eest ära tõmbama või pärast kolme õlut tualetti kihutama. Pole ju väga romantiline?



Kui tahta mõelda inimese moodi, siis kujutlegem anekdootidest tuntud pideva selja- ja peavaluga abielunaist, kes siiski oma mehe soovidest alati keelduda ei saa. Emaskoeral on täpselt samamoodi – ainult et tema ei saa keelduda terve krantsikarja tahtmistest ja pärast pole kelleltki võrksukki või restoraniskäiku nõuda.



Eriti «mõnus» on emaskoeral, kelle peremees teda jooksuaja eest kaitsta püüdes ketti paneb ega näe, kuidas koerprintside punt igast aiaaugust sisse murrab.



Kolmandaks. Emaskoertel tekib pärast operatsiooni kusepidamatus – võib tekkida jah, sõltuvalt igasugustest kokkulangevustest, põhimõtteliselt ei tekita steriliseerimine mingeid komplikatsioone. On hoopis täheldatud, et need loomad elavad kauem ega haigestu piimanäärmekasvajasse.



Ja et puudub vajadus end pidevalt sigimisturul tõestada, kaovad ka ribadeks rebitud kõrvad, poolikud sabad, läbihammustatud jalad.



Saab odavamalt


Loomakaitsjad on steriliseerimist-kastreerimist populariseerinud juba aastaid.


Suur hooldamata ja üli­fer­tiilne hulkurite asurkond mitte ainult ei märgista automootoreid, uksetaguseid ja lapsevankreid, vaid mõjub üsna hävitavalt ka lindudele, rääkimata haigustest-parasiitidest, millest osa ka inimestele nakkavad (nt paeluss, kassihaigus).



Steriliseerimise kahjuks räägib tihtipeale selle operatsiooni suhteliselt kõrge hind. Operatsioonitehnika iseenesest on arenenud maksimaalselt loomi säästvaks, nii et opereeritud lemmiku taastumine ei nõua palju vaeva.



Õnneks saab Eestis peagi suurte kulutusteta hakkama: alates 15. märtsist käivitas Eesti Loomakaitse Selts koostöös firma Purina ja loomakliinikutega projekti, kus inimesi toetatakse kasside steriliseerimis-kastreerimisoperatsioonide eest tasumisel suure osaga nõutud summast ehk siis kliendile on hind märgatavalt madalam.



Operatsioonidele saab end registreerida ELSi kodulehel (www.loomakaitse.ee/?q= node/549) või helistades ELSi infotelefonile 526 7117. Lõuna-Eesti inimesi teenindab Tartus selleks ellukutsutud loomakliinik Felivet.



Kas tasub seda võimalust kasutada? Jah. Enne varjupaigaga kokkupuutumist arvasin sarnaselt keskmise eestlasega, et steriliseerimine on jõhker, lubamatu sekkumine.



Pärast seda, kui olin näinud hulkurkassikampa, kelle väändunud jäsemed, lömmis näod ja haigusest karvutud kehad meelest ei lähe (rääkimata rähmastest pilkudest, kus sügaval metsiku umbusu ja hirmu all oli kogu aeg killuke abipalvet), arvan ma teisiti.



Kas teadsite, et üks emane ja üks isane koer on võimelised seitsme aasta jooksul kahepeale kokku «tootma» kuni 4372 kutsikat või et emane kass võib saada aastas kuni neli pesakonda.



Oleks hea, kui me ei peaks otsustama. Oleks hea, kui kassid-koerad arvutaksid ise välja oma asurkonna suuruse ja piiraksid sigivust. Oleks tädil rattad all, siis oleks ta omnibuss. Asjad ei ole nii, ja kui me korra oleme hakanud vastutama, siis tuleb seda lõpuni teha.



Loo kirjutamisel on konsulteeritud Kirke Roosaare ja Mairi Peiponeniga Tartu koduta loomade varjupaigast ning Kadri Võreli ja Heiki Valneriga Eesti Loomakaitse Seltsist.
Tagasi üles