Eesti esimene terassild ärkas maanteemuuseumis uuele elule

Eesti esimene terasest maanteesild, mis ehitati 1884. aastal, ehib nüüd maanteemuuseumi kollektsiooni. Foto: Eesti Maanteemuuseum

Praegune Eesti kõige uuem sild on ühtlasi ka üks vanimaid. Maanteemuuseumis hakkab ajaloolise Vati silla keskferm ühendama väliekspositsiooni puhkeala ja ajaloolist teeruumi.

Täna Eesti Maanteemuuseumi territooriumile paigaldatud sild on Eesti esimene terasest maanteesild, mis ehitati 1884. aastal. Taastamistööd viidi läbi aastatel 2009-2010, teatas muuseum.

Enne Vati silla ehitamist asus Vati kõrtsi juures Päärdu jõel Silla–Poti maanteel ülesõiduks parv. Vigala majoraatmõisate omanik, rahva hulgas «pimeda parunina» tuntud Bernhard von Uexküll käis tihti Jädivere mõisas aega veetmas. Legend räägib, et kord kojusõidul oli mõisahärra eriti kuraasis ja kui neljahobusetõld mürinal parvele tormas, ei pidanud kaitsepuud hoogu kinni ning kogu ekipaaž leidis ennast jõest.

Kõrtsilised, kes kuulsid appihüüdeid, tõmbasid hobuse koos tõllaga veest välja. Pärast seda õnnetut kojusõitu lubas mõisahärra parve asemele kõva silla

ehitada.

Järgmisel aastal ehitati jõele nahksild. Püsisilla ehitamiseni jõuti 1884. aastal. Ehitusettevõtjaks hakkas Tolli mõisa mölder Reinhold Eindorf.

Kolmeavalise silla kaks äärmist sillet valmistati puidust ja keskmise, 19,9 meetrise ava metallfermid osteti Saksamaalt. Viimased toodi laevaga Pärnu sadamasse, kust need hobuvooriga Vatile toimetati. Killavoori aeti kogu Vati valla rahvas.

Et vana mõisnik oli tolleks ajaks juba päris pimedaks jäänud, korraldas ehitusasju tema poeg, kes oli tuntud laia eluviisi poolest. Nii juhtus, et pillerkaaride peale kulus ka osa silla ehitamiseks ette nähtud rahast, mistõttu tuli ehituskulusid kärpida.

Siin leidis noor parun kavala väljapääsu – sild ehitati ettenähtust kitsam. Et isa asjast teada ei saaks, talutas poeg vana parunit, kui see uut silda oma käega katsuda tahtis, ühest käsipuust teiseni – mitte risti üle silla, vaid diagonaalselt.

Vanahärra jäi tehtuga väga rahule. Sild avati suure peoga, kus vetejumalale ohverdati kaks pudelit kallist vahuveini.

Paraku oli sild algusest peale tülikalt kitsas ning jäi liikluse tihenedes üha enam ajale jalgu. 1970. aastal Vati sild lammutati. Silla keskmine terasest avaehitus kasutati ära Vängla silla ehitamisel, kust see 1987. aastal maha võeti ja Läti külas üle Vigala jõe taas sillaks seati.

Kolmeavalise paekivisammastele toetuva silla üldpikkus on 67,2 meetrit ja laius neli meetrit. Novembris 2008 tõsteti ajaloolise väärtusega Vati terassilla ferm kaldasammastelt maha ja toodi Eesti Maanteemuuseumisse, kus see restaureeriti ja paigaldati «Teeaega» oma praegusele kohale.