Kantsler: Eesti kaotab tuhandeid tudengeid

Andres Liinat. Foto: Sille Annuk

Andres Liinati sõnul on Eesti ülikoolid rahastamise osas Ida-Euroopa ülikoolide sabas sörkimas, Lääne-Euroopa omadest rääkimata. See võib olla ka põhjus, miks pea 5000 Eesti noort õpib Eesti asemel välismaal.

Kui te peate ühe ja mitte eriti pika lausega tartlastele seletama, kes on ülikooli kantsler, siis kuidas see lause kõlaks?

Kantsleri vastutusel on kõik ülikoolis olevad tugiteenused, mis aitavad õppe- ja teadustööl hästi toime tulla. Välja arvatud  finantsjuhtimine. Kõikide ülejäänud tugitegevuste juhtimine on minu tööülesandeks.

Kantsleri amet on ülikoolis uus ning võttis üle sisuliselt kolme ametimehe töö. Kuidas see on õnnestunud?

Tegelikult kahe juhi töö. Praegu on finantsjuhtimine peaaegu samasugune, nagu enne minu aega oli. Kantsleri amet on uus ja see on kindlasti selle töökoha üks raskeimaid asjaolusid. Nii et kõigepealt peab organisatsioon mõistma selle ametikoha ja nende muudatuste eesmärki veidi paremini. See võtab aega.

Algul pidi teie pädevusse minema ka finantsjuhi töö, kuid praegu on sel ametikohal endistviisi Taimo Saan. Kuidas see nii kujunes?

Pole mõtet punnitada seal, kus suure muutuse taga on väikesed tulemused. Finantsvaldkonna muutmine pole kindlasti olnud eesmärk omaette ning selle kantsleri vastutusvaldkonda toomine oleks pigem suur muudatus väikse efektiga.

Ülikooli eelarve on praegu veidi suurem kui Tartu linna aastaeelarve ehk umbes 1,6 miljardit. Kui suur peaks olema Tartu Ülikooli aastaeelarve, et me võiksime olla näiteks Euroopa saja parema ülikooli seas?

Kui suhtarve vaadata, paistame ikka väga nõrgalt välja. Meie rahastamine ühe üliõpilase, ühe lõpetaja või ühe ülikooli töötaja kohta ei kannata mitte mingisugust võrdlust ühegi Lääne-Euroopa ülikooli omaga. Me oleme Ida-Euroopa riikidegi hulgas sabassörkijad.

Tegelikult on see isegi väikest viisi ime, millega on nende ressurssidega hakkama saadud. Ja mitte halvasti.

Kus see auk rahastamises on, riigi poolel või on see kuskil teadusraha osas?

Nii õppe- kui ka teadusraha poolel.

Aga mida siis parandada saaks? Praegu on ju töös ka Tartu Ülikooli seaduse muudatus, mis annab Tartu Ülikoolile rahvusülikooli eristaatuse ja peaks ühtlasi tähendama suuremat riiklikku rahastamist.

See võib juhtuda.

Aga ei pruugi?

See on ikkagi riiklikul tasandil kokkulepe. Kaks kolmandikku ülikooli eelarvest tuleb riigilt. See üks kolmandik, mille ülikool ise hangib kas projektipõhiselt või teaduse puhul isegi väljastpoolt Eestit, pole käimatõmbav jõud. See pole ka muutusi juhtiv jõud, pigem ainult toetav.

See, et oleme saanud Euroopa Liidu raha, sealjuures ka infrastruktuuri rahastamiseks, on hea, aga sellele ei saa jätkusuutlikku arengut üles ehitada.

Kui räägime rahvusülikoolist, siis peaksime riiklikul tasandil teatud kokkulepped siiski sõlmima. Eriti kui vaatame ennast võrdluses teiste Ida-Euroopa riikidega. See on päris masendav. Me oleme nüüd just-just pääsenud mööda Venemaast, kellest olime pikka aega rahastamise poolest ühe üliõpilase kohta madalamal kohal.

Milliste Ida-Euroopa riikidega me end võrrelda võiksime, Läti, Leedu või hoopis Soomega?

Soomega ei tasu üldse võrrelda. Vahed üliõpilase kohta rahastamise osas on kordades.

Aga ega eelarve kahekordistamine hommepäev ka lühikeses perspektiivis mingit käega katsutavat muutust kaasa too. Haridusse investeerimine on pikaajaline protsess.

Eestis on ülikoolide vahel palju killustatust ja dubleerimist ning üpris kõva konkurents. Eriti kui me räägime demograafilisest olukorrast, mis meid järgmised 10 aastat ees ootab. Tegelikult on ülikoolide konkurents muutunud ammu riikidevaheliseks.

Umbes 4800 Eesti üliõpilast õpib välisülikoolides. See on kõige ilmekam näide, mis tasandil käib konkurents. On põhjust arvata, et need noored on üpris arenemisvõimelised. Ja õnnetuseks me teame, et paljud neist ei kavatse Eestisse tagasi tulla.

Rektor Alar Karis on öelnud, et Eestis võikski olla üks ülikool, mis asuks mitmes linnas. Sellele viitab ka hiljuti Tartu Ülikooli, maaülikooli ja Tallinna Tehnikaülikooli vahel sõlmitud koostööleping. Kas üks ülikool on mõeldav ja kas see oleks teostatav?  

Kas on üks, kaks või kolm ülikooli, mina pole kõige õigem inimene seda ütlema.

Ilmselgelt aga on nii suur killustumine kõrghariduses, valdkonnas, mis nõuab pikaajalisi investeeringuid, ebamõistlik.

Kuidas on praeguse Tartu Ülikooli ühtsuse tunnetusega – on ju kõik õppehooned mööda linna ja Eestit laiali?

Loomulikult oleks parem olla ühes campus’es kõik koos.

See looks parema sünergia, koostöö ja uusi võimalusi. Veel tähtsam on aga vaimne lähedus, millega võrreldes see füüsiline lähedus pole nii kriitiline.

Meil on 3500 töötajat ja 17 000 üliõpilast. Nii suures kollektiivis peab hakkama saama ka ilma ruumilise läheduseta. Selles osas on kindlasti arenguruumi. Et teaduskondade vahel ning teaduskondade ja tugiüksuste vahel poleks enam meie ja teie, vaid ainult meie.

Tartu abilinnapea Raimond Tamm ütles intervjuus, et ülikooli kui partnerit oleks vaja veidi ohjeldada ja ühiselt otsida tõesti avalikke huvisid teenivaid lahendusi. Jutt käis kesklinnas tühjaks jäävatest ühiskondlikest hoonetest. Kas ülikool on linnas justkui ülekäte läinud?

Jah, muidugi me lähtume oma põhitegevuse eesmärkidest. Kui seaksime esikohale linnaplaneeringu ja linna ruumilise arengu, siis me ei saaks ju olla parim ülikool Tartus, Eestis või Baltimaades.

Hea näide on uue füüsikahoone ehitus Maarjamõisa väljale. Me ei saa lähtuda sellest, et Tähe tänav 4 asuval hoonel ei ole head tulevikuperspektiivi. Mul oleks väga raske leppida sellega, et selle pärast jääks uus füüsikahoone tegemata ja sinna kolimata.

Tähe tänava hoone ümberehitus nüüdisaegsete õppehoonete tingimustele vastavalt ei ole maksumaksjale mõistlik. Seda enam, et uute hoonete ehitamisel kasutame väga palju Euroopa struktuurifondide raha. Sellest, et siia on kerkinud uusi hooneid, on Tartu linn küll palju võitnud.

Eelmisel nädalal tuli teade, et ülikooli haldusosakonnas koondatakse inimesi. Millest oli selline samm ajendatud?

Meie fookus on põhitegevusel. Tugiüksuste ülesandeks on tagada põhitegevusele parimad tingimused. Sealhulgas teha seda tõhusalt. Kui õppe- ja teadustöös on sõnal efektiivsus varjund, siis päris kindlasti peab seda tõhusust rõhutama tugiüksustes.

Koondatavate nimekirjas oli nii hooldus- kui ka juhtivtöötajaid. Kes täpselt seal nimekirjas olid?

Kui meil pole remondi- ja hooldustöömehi, keda juhtida, siis ei pea ka ju neid juhte olema. Me tahame vähendada nii hooldus- kui juhtimiskulusid. Seega mitte ainult hooldusmehi ei koondata, vaid ka nende juhte.

Üks koondamisteate saanutest oli haldusosakonna juhataja Ahto Kallion, uue loodava kinnisvaraosakonna juhiks palgati aga Erkki Ääremaa. Kas selle koha täitmiseks tehti konkurss ja kes olid teised kandidaadid?

Erkki Ääremaa sai valitud seepärast, et tal on pikaajalised kogemused halduse ja kinnisvaraarenduse valdkonnas, vastav erialane ettevalmistus. Sellistel puhkudel võib öelda, et töö kiidab tegijat.

Erkki Ääremaaga koostöös tegime ühe meie õppe- ja teadushoone majandamismudeli analüüsi ja see läks meil väga hästi. Ja sellelt pinnalt tahtsime koostööd edasi arendada.

Olete peaaegu aasta ametis olnud – kuidas siiani on läinud?

Selleks, et olla tööga rahul, peab olema kaks suurt eeldust. Üks on see, et töö peab olema huvitav, ja teiseks peab mul olema juhtkonna usaldus ehk tegevusruum.

Kui nüüd tulemuslikkuse koha pealt vaadata, siis oleks tahtnud selle ajaga rohkem saavutada.

Teist ülespoole jääb rektor, allapoole aga pea mitu tuhat töötajat. Kuidas on suhted rektori ja ülikooli töötajaskonnaga?

Väga head. Nii paremale, vasakule kui ka üles ja alla. Koostöö üle küll nuriseda ei saa. Mingis mõttes on muidugi kõikides ülikoolides akadeemilise ja mitteakadeemilise tööpere vahel mõtteline kraav. Eks nende sildade ehitamine ole lõputu tegevus, mida olen püüdnud ka teha.

Te olete enamiku ajast töötanud Tallinnas.

Kogu oma teadliku elu.

Kuidas Tartu selle kõrval tundub?

See on mõnus väikeste eripäradega linn. Ma illustreeriksin seda näitega. Olen paaril korral vestelnud inimestega teemal Tartu ja Tallinna rivaliteet.

Üks tartlane imestas väga, et Tallinnas on ka Rocki korvpallimeeskonna fänne. Ma arvan, et see on suhteliselt hea illustratsioon. See on asi, mis neid kahte linna eristab. 

Te elate maakodus Võrtsjärve ääres. Sõidate iga päev siia tööle?

Tegelikult isegi kaugemal. Tallinnas on mul kodu ja lapsed ja maja ja aed – kõik see on Tallinna lähedal. Sinna satun üle paari-kolme nädala.

Kaua te jaksate niimoodi jätkata?

Nii kaua, kuni need kaks esimest tingimust on täidetud. Nii kaua, kuni on huvitav ja inimestega on meeldiv olla. Nii kaua, kui tööst rõõmu jätkub.