Kodanik Mürts vürtsitas politseiniku päeva

Päev vanemkostaabel Kristjan Parveotsaga. Foto: Margus Ansu

Kaheldamatult tõusis päeva naelaks kodanik Mürts, kes Viru Valge kirjaga sinine müts peas, viimaks vanemkonstaabel Kristjan Parveotsa politseivärvides Škoda tagapingile istus, et kodu poole küüti saada.

Aga loo ajend oli mujal. Märtsi alguses kruttis Parveots oma Mäksa vallamajas asuvas kabinetis seina halja ristpeaga kruvi, et arvukate aukirjade vahele riputada Tartumaa parima korrakaitsepolitseiniku rändauplaat. Politsei suhtekorraldajad leidsid, et võib-olla oleks lehelugejal huvitav teada, millest koosneb maapolitseiniku argipäev.

Mängu astub Mürts

Esmalt võtab Riia tänava politseimaja juures parkinud auto suuna Võnnu peale, kus kooli 8. klassi noori ootab ees moraalilugemine teemal «olete juba saanud 14-aastaseks ja seaduse mõistes vastutate ise enda eest». «Olen kuulnud, et on suitsetamist, mokatubaka tarvitamist ja kuritarvitatud alkoholi,» räägib Parveots õpilastele ja saab vastuseks kehvasti alla surutud naeruturtsatuse.

«Rahatrahv määratakse nüüd teile endale, see tuleb taskurahast kinni maksta,» võtab Parveots noorte rõõmu vähemaks. «Niisamuti on karistus ette nähtud alkoholi tarvitamise eest. Kui segate tundi ja karjute sündsusetuid sõnu, võib määrata trahvi kuni 6000 krooni. Küsimusi on?»
Vaikus.

Järgneb sõit Läänistesse üht eluga kimpus peret kontrollima. Pisikese majakese ees keti otsas hüppav Tont haugub pahuralt, kui Parveots astub laudadest kokku löödud tuulekotta, avastab palgi pealt peotäie padruneid ja näitab neid võidurõõmsalt fotokaamera suunas.

Toast avastab Parveots seltskonna ümber laua, millel on konidest kuhjas tuhatoos, Bocki pudel ja Kapteni viina ja Extra viina ja...

«Tuli eile Mürts siia külla ja Kalle tuli täna hommikul, Urmasele eile andis üks teadmatu inimene kere peale. Ma olen ka täna võtnud,» esitab perenaine kiire ülevaate asjade seisust. Lasteaiaeas lapsed saalivad poolpaljastena ringi. Mürts ja Kalle kupatatakse minema.

«Vaatame, palju on. Puhu!» tõstab Parveots alkomeetri.

«Ma ei oska ju.»

«Tõmba kopsud pikalt õhku täis. Nüüd oli peaaegu. Proovime ühe korra veel. Sa ei tõmba ju kopsu õhku täis.»

«No ma ei ole joonud nii palju, aga ma ei jõua puhuda. Ma olen magamata. Mürts käib siin Kallega pidevalt. Ja-jaa! Mul oli kuuendal sünnipäev, kusjuures 36, ei, 35, vabandust. Mina ei ole süüdi, kui minu juubelit ka enam tähistada ei tohi siis!»

Tagakambrist tuleb Urmas, nägu tõesti lõhki. «Said asja eest või niisama?» uurib Parveots.

«Mina ei tea, ei mäleta. Ma olen vahel ilmaasjata ka saand.»

Edasisest jutust selgub, et padrunipeotäie tõi kunagi Mürts. Urmas otsib kusagilt veel ühe peotäie laskemoona ja Parveots teeb üleandmise kohta akti.
Telekas kiidab köögikombaini, mis maitsvat väikse rasvasisaldusega liharooga küpsetab 45 minutit. Parveots uurib, kas lapsed on süüa saanud. Urmas näitab ette külmakapid ja potitäie suppi.

«Te ju teate, et õhkõrnal jääl käite, et kui asi ei parane, lapsed lähevad minema ja siis teil ei ole enam millestki elada,» noomib mundrimees. Järgneb rida koledaid sajatusi ja ähvardusi perenaiselt.

«Aga mida nad pilvitavad siin. Mida sa pilvitad siin?» osutab perenaine fotograafile. «Kristjan, mulle ei meeldi need mehed!»

Väike vahepala

Ülesannetelehe järgmine rida ütleb, et tuleb sõita tagasi Võndu, nagu kohalik rahvas seda nime käänab, ja üle kuulata üksi kaheksat last kasvatav leskisa. Lastest vanim on kümnene ja noorim aastane. Käigu põhjus: keegi on pere keldri tühjaks teinud hoiule viidud elektroonikast, lisaks kaasa võtnud ka paremad moosid, mida külarahvas suurele perele annetas. Imelik, et keldriboksi uks oli lahti murtud, keldri suur uks aga kenasti lukus.

Halli-valgekirju kass valib põrandalt limonaadipudeli korgi ja tormab selle järel mööda kööki ja esikut, kui varguseohver nendib, et ei oska kedagi süüdistada, ja Parveots saab Läänistest kõne: «Mürts tuli tagasi! Palun, tule päästa meid ära!»

Siinkohal tuleks ära õiendada, et Võndu jõudes oli Parveots teinud ootamatu haagi koolimaja juurde, sest terav pilk tabas poisid suitsetamast. Üks nooruk sai paberil kaasa hoiatuse.

Mürtsu lähetamine

Läänistes on Tont nüüd sõbralik ja laseb sügada. Mürts ja Kalle putkavad kiiresti välja, Mürts varjub lähedal olevasse kortermajja. «Vii see Mürts ära, vii kas või Võnnu poe juurde,» anub perenaine.

Parveots mõtiskleb, et Mürtsu Tartu arestimajja kainerisse viimine poleks paha mõte, aga kainer on üksjagu kaugel ja pealegi napib seal kohti Nii tuleb otsus Mürts – kes on kõva eluvend ja kõigi noorte naiste lemmik, nagu sõber Kalle teatab – koju ära viia.

Juba üksjagu sõitnud, tuleb Mürtsul mõte, et võiks hoopis tuttavate poole end asutada, nii saabki.

Esmalt tuleb väravale koer Kuti. Siis perenaine. Ütleb, et tema sinakat tooni silmaümbrus ei puutu asjasse. Aga ta kiidab politseiniku tulekut, kuna pühapäeva öösel oli kaks telefoni ära varastatud. On juba neljapäev ja Parveots imestab, et miks varem ei helistanud.

«Kuidas, kui telefonid ära varastati?»

Mürts jääb maha, Parveots võtab suuna majapidamisele, kus olevat viis koera, kõik lahti ja hirmutavad lapsi. Hammustanud kedagi pole, aga vastutustundetu ikkagi. Aga kodus on ainult koerakari.

Nüüd järgneb veel ülekuulamine Võnnus poes. Nimelt on poemüüja tähele pannud, et samal õhtul, kui lähedalt bussist varastati kütust ja üllatuslikult vakka olnud valvekoera juurest leiti juustuvorsti nahkasid, oli üks kohalik muidu burgerit osta tavatsev noorsand poest ostnud kaks latti juustuvorsti.
Törts tööjuttu

Lõunapausil Mäksa vallamajas rüüpab Parveots piimaga kohvi. Räägib, et alkohol on maal suure osa pahategude algus ja püsiklientidele mõeldes tundub enda elu suisa hea, kuigi tuleb kasinalt läbi ajada, sest pärast masukärpeid ei tule kuus kätte kümmet tuhandetki. Abikaasa palk päästab pere eelarve. Kõrghariduse diplom ärijuhtimise alal on Parveotsal igaks juhuks tagataskus.

Tema tööpiirkond on Mäksa, Luunja, Võnnu ja Piirissaare vald. Töös on palju rutiini, tapmisi õnneks pole ette tulnud, korralikult kerepeale andmisi on ehk neli-viis aastas, aga palju on varjatud peresisest kuritegevust, millest politseile ei kiputa teatama. Vargusi on ka.

Parveots möönab, et ideaalis võiks tunda oma tööpiirkonnas kõiki inimesi ja majapidamisi, aga tegelikus elus ei ole see võimalik. Vanasti oli iga valla peale konstaabel, mõnes mitu.

Pealegi on kütusenorm kõigest 180 liitrit kuus ja sellega palju ei seikle.

Ja viimased kaks ülesannet. Kaagveres tuleb üle kontrollida vilunud jäägri relvaarsenal, viis püssi ja kapp nende hoidmiseks. Et tegu on tõsise tegijaga, kinnitavad seinal kaks ilvesenahka.

Teine relvakapp vajab ülevaatamist Tõrvandis, kuna sportrelvaomanik tahaks soetada veel teisegi.

Ja ongi õhtu. Riia tänava politseimajas ajab Parveots dressi selga, teeb natuke sooja ja siis poseerib 150 kilo rinnalt surudes. Lisaks jõutõstmisele on tema teine lemmikspordiala sulgpall.