Poeedi kui alkeemiku käes valmib kuld

Supilinna elanik Mehis Heinsaar (36) kui poeet ühendab suhtlemisel endaga huvitava vestluskaaslase identiteedi.

FOTO: Sille Annuk

Prosaist ja poeet Mehis Heinsaare seljakotist ilmub ülikooli vana kohviku lauale viis-kuus raamatut, mille hulgas on ka vene-eesti kaanteta sõnaraamat. Ettekandja toob kohvi.


Kui tihti te siin kohvikus käite?


Käisin tihedamini 5–15 aastat tagasi. Päris mitu juttu, mis on «Vanameeste näppajas» ja «Härra Pauli kroonikates», on siin suures saalis kirjutatud. Viimasel ajal käin siin mõnikord lugemas.



Viimati nägin teid ilmsi ühel detsembriõhtul, kui sõidutasin kirjanduskriitik Aivar Kulli palvel teie poolt Supilinnast Emajõe tänavast teleka Karlovasse ühte boheemlasperesse. Kas olete sestpeale elanud ilma telekata või oli teil neid mitu?


Ma sain kohe ühe asemele, venna oma, täpselt samasuguse.



Kas olete vaadanud ka ETV luuleminuteid?


Jah, olen ikka näinud, aga ma ei vaata üldse regulaarselt televiisorit. Kui satun teleri ette ja luuleminutid tulevad, siis muidugi vaatan.



Ükskord nägin isegi kogemata ennast, kui sattusin Erkki Hüvale külla. Tal käis kaks televiisorit korraga, väike näitas Kanal 2 ja suur ETVd, ja samal ajal ta musitseeris oma miniorelil – nagu tõeline meediakunstnik.



Youtube´i ühes videos loete ansambli Miip saatel luuletust rahus edasi elamisest. Mida peate ise aeg-ajalt kindlasti tegema, et rahus edasi elada?


Ma käin metsas või rattamatkal. Eriti meeldib mulle viimastel aastatel käia rattamatkal Põhja-Lätis. Kohe pärast Eesti-Läti piiri ületamist tekib täiesti teistmoodi ruumiline tunnetus. Seal on natuke kolkalikum, vaesem ja metsikum piirkond, talude vahel on rohkem jäätmaad. Mulle sellised kolkakülad meeldivad – väga võimas! Eriti tore on Ipiku kant, kus kunagi elas keeletaidur Rein Sepp.



Mis teid sinna tõmbab?


Mul on mõlemad vanaisad väga vaesest perest pärit. Võib-olla sellepärast mind tõmbabki ka Supilinnas ja Karlovas sellistesse kohtadesse, kus on aeg peatunud või kus justkui väga vaeselt elatakse, aga samas on õhkkond väga eluterve.



Millal kirjutasite oma esimese luuletuse? Kas see on ilmunud?


Ei ole ilmunud ega ole ka tõenäoliselt säilinud. Kirjutasin selle 13-14-aastaselt. Ma mäletan, et lugesin Nõukogude Naisest Mari Vallisoo luuletusi. Need olid nii inspireerivad, et hakkasin ise ka kohe kirjutama.



Ma ei olnud tollal üldse mingi lugeja, ma olin spordipoiss, pikamaajooksja. Talenti ei olnud, aga trenni tegin palju.



Kas kirjutamiseks on samuti vaja trenni teha?


On ikka. Aga talvel püüan ma üldse mitte kirjutada, sest liigne kirjutamistreening ei ole ka hea – nõnda võib elumahlad ihust ja vaimust üldse välja treenida ning kirjutamine muutub sel juhul punnitamiseks.



Praegu ma tegelen rohkem vene keele õppimisega. Autodidaktina tõlgin oma rõõmuks raamatuid, mis meeldivad endale, ja täiendan sellega sõnavara.



Kas teie seni viimane raamat, luulekogu «Sügaval elu hämaras», on kirjutatud trenniga või trennita?


Päris ilma trennita ei ole. Mõnda luuletust sai isegi kümme korda ümber kirjutatud. Ta oli nägemusena olemas, aga ei andnud ennast kätte. Ja nii oli mõne luuletusega seitse aastat – aeg-ajalt võtsin ette ja panin jälle kõrvale. Nüüd tuli lõpuks aeg, kus ma suutsin nad ära lõpetada.



Teie jutukogudes on kummalisi maastikke, imelikke tegevusi ja veidraid tegelasi. Kui palju on värvikate tegelaste loomisel andnud ainet veidrikud tartlased, kelle hulka kuuluvad ka Erkki Hüva ja teleri saanud pere?


Üks osa minust on ise ka veidrik ja veidrustele aldis. Muidu ma ju selliste omapäraste ja huvitavate inimestega läbi ei käiks. Pean kõiki suuri veidrikke enda õpetajaks, kaasa arvatud loodust ja vanadust.



Kes teis veel peitub?


Romantismiaja varasurnud poeet John Keats kirjutas 1818. aastal ühele oma sõbrale, et temal kui poeedil puudub oma identiteet, et ta samastub nendega, kellega ta kohtub, ja ühendab suhtlemisel justkui nende identiteedi endaga. Et poeet on üldse kõige ebapoeetilisem olend maailmas just seetõttu, et tal puudub kindel identiteet, et ta on ühekorraga kõik ja eimiski. Poeet on nagu kameeleon, kes samastub erinevate inimeste või nähtustega, ta elab neisse sisse ja kirjutab neist.



Kui seda Keatsi kirja lugesin, mõistsin, et me oleme sugulased.



Meie ees laual on ka kaks Mosaiigi sarja raamatut. Mida huvitavat olete nendest välja lugenud?


Need on Helgi Kariku erinevad raamatud keemiast, keemia pakub mulle viimasel ajal üha rohkem huvi. Seal kirjutatakse, et ajast aega on otsitud tarkade kivi, eliksiiri, mis kokku puutudes väheväärtuslike metallidega muudaks need kallihinnalisteks metallideks.



Ma arvan, et poeediessents on midagi sarnast. Selle abil saab poeet õnnestumise korral mingit nähtust kirjeldades sellest välja tuua kullaterad, näiteks manada esile ilu olemuse või armastuse olemuse või kurjuse olemuse. See on poeedi kui ilma identiteedita olendi eelis, et ta võib mingi nähtuse kirjeldamisel sellega üleni samastuda, sellega üheks saada.



Karlovasse satute enamasti siis, kui on hämar. Kas oletegi pimedal ajal tegutseja tüüpi?


Jah, pean ennast videvikuinimeseks, mulle meeldib hämar aeg, kui valgus liidab inimese, maa ja kõik olendid ühte, sest kindlad kontuurjooned kaovad. See on jõu aeg.



Õhtupoolikul ja vastu ööd muutun mõneks tunniks väga erksaks, võin väga palju asju neil tundidel korda saata. Ülejäänud osa ööpäevast viibin aga tihti mingis letargias. Nii see lihtsalt on.



Intervjuus Sven Vabarile, kes sai tänavu nagu teiegi Tuglase novellipreemia, olete öelnud aastal 2001, et kirjutate jutte edasi seni, kuni hakkate elama korraliku kodanlase pereelu. Kas ütleksite praegu sedasama?


Kui kellelegi sobib selline elulaad, mida ma elan, siis oleks kõik korras, aga kunstniku elu on problemaatiline. On olnud suhteid, kus ma olen öelnud oma armastatule, et ma pean olema näiteks nädala üksi, et pärast seda saan ma olla jälle temaga koos. Aga ikkagi kipub elu minema nii, et tahetakse kogu aeg koos olla, ja siis on võimatu kirjutajal kirjutada.



No see on ju elusast peast mädanemine! Ma lihtsalt ei suuda elada klassikalises perekonna vormis. Ma ei välista, et kunagi tuleb see aeg, kui kohtun inimesega, kes respekteerib, et kunstnik ei saagi teisiti elada, et üks osa tema elust on viibimine üksinduses või alkeemilise eliksiiri seisundis.



CV


• Sündinud 1. augustil 1973 Tallinnas.



• Tema esimene tosin eluaastat möödus Tallinnas ja järgmised seitse kuni keskkooli lõpetamiseni Karksi-Nuias.



• 1992–2000 õppis Tartu Ülikoolis ja lõpetas eesti kirjanduse eriala.



• Trükidebüüt oli luuleveerg 28. jaanuaril 1995 Postimehes.



• Esimene proosapala «Keeristorm Tartus» ilmus 14. jaanuaril 1997 samuti Postimehes.



• «Vanameeste näppaja» (2001) eest sai Betti Alveri auhinna, «Härra Pauli kroonikad» (2001) tõi kaasa kultuurkapitali proosapreemia ning «Rändaja õnn» (2007) kultuurkapitali kirjanduse vabaauhinna.



• Romaan «Artur Sandmani lugu ehk Teekond iseenda teise otsa» ilmus 2005 ning  luulekogu «Sügaval elu hämaras» tuli trükist 2009.



• Friedebert Tuglase novelliauhind aastal 2000 («Lib-likmees»), teist korda võitis sama auhinna 2002 («Ilus Armin») ja kolmandat korda 2010 («Puhkehetkel»).



Allikas: Vikipeedia ja TPM



Raamat


25 kauneima raamatu hulka arvatud luulekogu «Sügaval elu hämaras» tuli trükist 2009.



Friedebert Tuglase novelliauhinna tõi Loomingus 2009/5 ilmunud «Puhkehetkel».

Tagasi üles