/nginx/o/2013/07/05/1876326t1h21d5.jpg)
/nginx/o/2009/07/12/206506t1h59aa.jpg)
Sotsiaalministeeriumi plaan kirjutada lastekaitseseadusse igasuguse füüsilise karistamise keeld näitas lühikese ajaga, et see on teema, mille kohta leiab peaaegu sama palju erinevaid arvamusi, kui on arvajaid.
Martin Pau: vitsahirmuga või ilma
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Üks usub, et last ei tohi näpuotsagagi puutuda. Teine väidab, et laks vastu tagumikku on õigel hetkel õigustatav. Kolmas meenutab heldimusega lapsepõlve ja oma esimesi triibulisi ning neljas arvab, et poisse tohib rihmutada, tüdrukuid aga loomulikult mitte.
Ise olen seda usku, et kehalise karistamise välistamine ning selle eest seadusse trahvi kirjutamine on eluvõõras. Loomulikult tuleb elus ette, et last ei karistata ainult tema tehtud lolluse pärast, vaid ajendatuna osaliselt või peamiselt ema-isa tööstressist, peavalust või lihtlabasest rumalusest.
Sest mitte iga lapevanem ei suuda ega viitsi alati analüüsida, millised karistused on eksimuse raskusega proportsioonis, millised ilmne liialdus ja kuivõrd need võiksid avaldada kasvatuslikku mõju. Kui laps saab kogemata lõhutud taldriku eest keretäie, on selge, et last ei kasvatata, vaid elatakse end tema peal välja.
Hoopis teine on lugu, kui lapsele öeldakse juba seitsmendat korda, et ta tooliga ei kõõluks, ja hurjutatu kaheksandal korral tasakaalu kaotades koos laudlinaga kogu lõunaserviisi kildudest, soustist ja kartulitest koosnevaks pudruks põrandale tõmbab.
Jah, võib-olla tõesti aitab mõne lapse puhul, kui teda seepeale nädal aega internetti ei lubata või taskurahaga paus tehakse. Aga selliseid lahendusi pole võimalik absolutiseerida, sest ajutiselt võib kommiisu leevendada sõbra rahakott, surfamisvajadust rahuldada aga teise sõbra koduarvuti. Absoluutne ei saa olla ka väide, et mitte ükski tüdruk pole mitte kunagi üht kerget tutistamist või laksu ära teeninud.
Lastekaitseseadus ütleb praegu, et lubamatu on lapse alavääristamine, hirmutamine või karistamine viisil, mis valmistab talle piina, tekitab talle kehalisi kahjustusi või ohustab kuidagi teisiti tema vaimset või kehalist tervist.
Järjekindlalt jonniva või sigatseva, manitsustele justkui kurdiks muutunud lapse kainestamiseks õigel hetkel ühe laksu andmine ei ole piinamine ega alavääristamine.
Laps kui nõrgem pool suhtes laps-täiskasvanu ei saa vastutada oma eksimuste eest võrdsel määral täiskasvanuga, kuid ta peab alati teadvustama, et vanemate ja kooli kehtestatud reeglid on järgimiseks ning nende rikkumise eest järgneb karistus.
Riik, omavalitsused ja kõik kodanikud peavad loomulikult kaitsma lapsi jõhkrate vanemate terrori eest, olgu see vaimne või füüsiline. Reageerida ei tule ainult väikeste maailmakodanike sinikaile, vaid märgata sedagi, kui naaber pidevalt järeltulija peale röögib või teda ähvardab. Lahtist kätt ei tohi sallida.
Sotsiaalministeeriumi lastekaitsjad võiksid suunata oma energia kõigepealt sellele, et koputada meie kõigi südametunnistusele: kas me üldiselt tahame ja oskame selliseid asju märgata?
Hüsteeriline isa, kes kolmapäeval Vikerraadio eetris ministeeriumiametnikke kolm korda idiootideks sõimas ja lõpuks ametnikel end põlema panna soovitas, ajas aga küll hirmu nahka. Ehk poleks tal hilja lasta püksid rebadele ning tõmmata iseendale paar püksirihmasirakat lugupidamatu suhtumise eest kaaskodanikesse.