Debatt: kas juhtme seinast tõmbamine on eutanaasia?

Foto: Risto Mets

Kui avalikkus arutleb halastussurmast, kui lootusetult haige inimese teoreetilisest võimalusest elust lahkuda, siis intensiivravis on elu ja surma küsimus päevakorral iga päev. Eile Tartus peetud debatil küttis kirgi küsimus, kas kliinilises surmas ja eluks võimetut inimest tuleks elustada või mitte ning kas «juhtme seinast tõmbamine» on eutanaasia.

Tartu Ülikooli eetikakeskuse saal oli eile puupüsti rahvast täis, osa kuulajaid elas arutelule kaasa ukseava ees seistes. Tartu Ülikooli kriminaalõiguse professori Jaan Sootaki ning Eesti Tervishoiuameti juhtivinspektor ning arstiabi kvaliteedi ekspertkomisjoni aseesimees Peeter Mardna mõtteid olid kuulama tulnud nii tudengid, meditsiiniõppejõud kui ka erialal töötavad arstid.

Kui Hollandis seadustati surmaabi 1993. aastal, siis enamikes riikides, kaasa arvatud Eestis on tapmine kannatanu nõudmisel jätkuvalt karistatav. Mida aga teha siis, kui inimene ei ole võimeline enda saatuse üle otsustama, viibides näiteks kliinilises surmas? Ja kui inimese aju on surnud ning tema keha hoitakse elus vaid aparaatide abil, kas sellisel juhul on aparaadi välja lülitamine tapmine?

Aktiivset eutanaasiat ehk ravimiannuste suurendamist kuni surmani ei ole Eestis praktiseeritud. Küll on aga arstid olnud alatasa dilemma ees, kas kliinilises surmas viibiva inimese elustamist on mõtet jätkata või lasta suremisprotsessil kulgeda ilma seda takistamata. Seda nimetatakse passiivseks eutanaasiaks, mis on aga õiguslikult reguleerimata.

Teenekas arst Peeter Mardna leidis, et meditsiinilises plaanis on eutanaasia nii see, kui arst aitab inimesel surra, kui ka see, kui surijat püütakse masinate abil vett ja õhku andes elus hoida nii kaua kui võimalik. Lõpptulemus on sama.

Kriminaalõiguse professor Jaan Sootak tõdes, et eutanaasia käsitlemine juriidiliselt on äärmiselt keeruline, kuna seaduse käed on otseselt seotud meditsiinilise informatsiooniga. Näiteks ei tee juriidika vahet, kas veel sündimata laps on elus või mitte. Meditsiinilises mõttes algab elu aga sünnist.

Kõige kirglikumaid arutelud saidki alguse küsimusest, millises seisus vastsündinuid elustada. Mardna tõi välja meditsiinilise teooria, et vastsündinuid, kes saavad elukõlblikkuse skaala Apgari järgi alla kolme punkti, ei elustata. Apgar 3 tähendab, et vastsündinu südametegevus on äärmiselt vaevaline ning hingamine puudub. Meditsiiniline praktika ja ka viga seisneb aga Mardna hinnangul selles, et elustatud on lapsi, kes on saanud Apgari skaalal hindeks «2».

Elustamised leiavad enamasti aset vanemate nõudmisel. Kurb statistika näitab aga, et 95 protsenti neist vanematest loobub masinate otsas elavast lapsest tema esimese eluaasta jooksul. Väga paljud sel moel elus hoitavad inimesed ei ela kümnenda eluaastani, ent nende hinges hoidmise kulud on suured.

Palju raha kulub ka täiskasvanud ja lootusetult haigete inimeste elus hoidmiseks. Surnud ajuga inimest saab elus hoida, kuid kas me soovime selle eest maksta? Küsimuse juurde tõi näite publiku hulgas kõnelenud arst, kelle sõnul on ka praegu ühes Tartu kliinikus ravil 75-aastane inimene, kelle elushoidmisele on kulunud 1,4 miljonit krooni.

Mardna pakkus välja kaks passiivse eutanaasia võimalust, mille lubamist võiks tulevikus Eestis arutada: loobuda elustamisest kui vastsündinu Apgari hinne on alla kolme punkti või kui inimese haigus on kulgenud kliinilise surmani ning patsient on andnud nõusoleku teda mitte elustada.

Samas tõi Mardna välja ka eutanaasia võimaldamise ohtliku aspekti. Nimelt toimib meie meditsiin ettevõtluse põhimõttel ning kuidas tagada olukord, et mõnel aktsiaseltsil või sihtasutusel ei tekiks kiusatust raha kokku hoida? Kuidas panna juriidiliselt paika see moment, mil meditsiinilist abi enam ei anta?

Lõpetuseks tõi Mardna musta huumori valdkonda kuuluva näite kunagisest arutelust riigikogu sotsiaal- ja tervishoiukomisjonis, kus üks komisjoni liige pakkus välja idee, et kui loobuksime üle 65-aastastele inimestele arstiabi andmast, tagaksime me noore ja elujõulise ühiskonna ning hoiaksime tohutult raha kokku. Küsimuse peale, kas peaks selle seisukoha koosolekuprotokolli kandma, palus idee väljapakkunu seda siiski mitte teha.

Ühes jõudsid nii debati pidajad kui ka publik ühele seisukohale: eutanaasia lubamiseks ei ole meie ühiskond veel valmis. Vähe sellest, ka asjatundjatel ja otsustajatel on teema põhjalikumalt läbi arutamata.