Nägupidi lehes olnud vargapoiss läheb erikooli

Foto: Margus Ansu

«Me tunneme seda poissi aastaid,» ütleb Tartumaa alaealiste komisjoni esimees Marina Paddar. «Need noormehed, kelle pildid meedias avaldada palusime, on paljudele politseinikele hästi teada.»

Alaealiste komisjoni koosolekuruumist tulevad välja ema ja ta 13-aastane poeg. Nad peavad ootama, et teada saada, missuguse otsuse komisjon päeva lõpuks teeb. Et kas seisab ees uus erikooli minek või ei.

Poiss on üks kuuest, kelle pilti lugejad 23. veebruari lehe esiküljel nägid.

Ta on hästi riides –  Armani jope ja Adidase müts, edevad päikeseprillid, sätendava  kiviga kõrvaehe vasakul kõrvalestal. Ta on ilus poiss.

Ema ta kõrval paistab lihtne ja väga kasin. Ema kohta on teada, et ta on töötu ja et tal on korteri ülalpidamisega raskusi. Ta on tõsine ja väga mures, valmis koostööd tegema kellega tahes, et oma poja elu muuta.

Näitlejad

Poiss valetab intervjuud andes mitu korda otse suu sisse.

Noorsoopolitseinik Marina Paddar toob selle kinnituseks faktid, mis lükkavad ümber selle, et ta oma vanade sõpradega enam koos ei ole ning sellegi, et tal viimasel ajal uusi pahandusi ei ole.

Kolm päeva enne alaealiste komisjoni istungit varastas poiss kauplusest maiustusi, ja jäi vahele. Poisiga seotud lahendamata lugude loendis on kokku kümmekond vargust.

«Kui mõni ta sõpradest tunnistab varguse üles ka puhtalt  südametunnistusepiinade tõttu, siis tema mitte,» kommenteerib Marina Paddar poisi karakterit. «Kui ta ei ole vahele jäänud, kui kauplusel või asutusel ei ole ette näidata konkreetset videosalvestust, siis see laps oma süüd iial ei tunnista.»

Marina Paddar räägib loo, kus kaks poissi suutsid ninapidi vedada rõivapoe müügisaali teenindajat, kes neile sobivaid mudeleid ja numbreid aitas leida.

Poisid väitsid, et ema kohe tuleb. Et asi usutav tunduks, uurisid poisid mitu korda müüjalt, mis kell on. Siis kirusid vastastikku, et miks see ema juba kohal ei ole, kui tulla lubas.

«Lõpuks olid nad kabiinis vahetanud ära kõik vanad riided uute vastu ja küsisid  müüjalt telefoni, millelt helistada, et kuhu see ema küll jääb,» räägib Marina Paddar. «Ja siis panid plehku... Kauplusele jäi kilekotitäis poiste vanu riideid.»

Marina Paddar ütleb, et kui keegi näiteks küsib niisugustelt lastelt mõnes asutuses või koolis või spordimajas, et keda nad otsivad, vastavad nad eneskindlalt, et tulid korraks wc-sse.

Kord olid poisid tassinud varastatud kraami juba kuhugi trepi alla varjule, ning tulid tagasi uue noosi järele. Aga et majas oli vargus avastatud, siis peeti poisid kinni. Nemad osutasid käega veenvalt teises suunas, kinnitades, et jah – nad nägid samuti mingeid poisse, kraam süles, sinna poole minemas.

Pärast laste piltide lehes avaldamist tuli Tartu asutustest politseisse mitu kõnet, kus need poisid tagantjärele ära olid tuntud. «Me tegime nende edaspidise tegutsemise ikka palju keerulisemaks küll,» sõnab Paddar.

«Aga meile helistas ka üks tänavatantsuõpetaja, kes ütles, andku me kõige raskem poiss talle trenni! See oli väga positiivne kõne kelleltki, kes ka muretseb ja kes pakub välja idee, kuidas neid poisse tänavalt ära saada.»

Hoiatusest erikoolini

Kuni 14-aastaste laste süütegude puhul on mõjutusvahendeid üheksa. Marina Paddar selgitab.

Alaealiste komisjon võib hoiatada. Võib kasutusele võtta koolikorralduslikud mõjutusvahendid, milleks on kas pikapäevarühm, õppetöö graafikud, et kuidas puudutud koolitunde tagasi teha, kohustuslikud konsultatsioonid.

Alaealiste komisjon saab suunata lapse spetsialisti (psühhiaatri, psühholoogi) vastuvõtule. Komisjonil on võimalus konflikti puhul last kaaslaste või täiskasvanutega lepitada.

Kui laps kasutab ära omavahel mittesuhtlevaid vanemaid, öeldes ühele, et ööbib ema juures ning teisele, et ööbib isa juures, siis kohustatakse last elama ühes kodus.

Laps võidakse panna käendusele. See tähendab, et veel keegi täiskasvanud inimene võtab endale vastutuse lapse sõnapidamist, käike ja tegusid jälgida.

Alaealiste komisjon saab lapse suunata osalema mõnda sotsiaalprogrammi.

Need on nädalavahetuseti aset leidvad laagrid, kuhu kutsutakse eraldi neid, kes on rikkunud kas alkoholi- või tubakaseadust, kel on kokkupuuteid vägivallategudega, kes panevad toime varavastaseid tegusid.

«Meil on ennetusprojekt, kus me viime lapsi kohtuistungeile, arestimajja, vanglasse,» loetleb Paddar. «Lootuses, et nähtu aitab neil elus enda jaoks paremaid otsuseid teha. Et nad ei ütleks tulevikus – ah pange pealegi vangi – mul suva!»

Ja lõpuks: alaealiste komisjon saab suunata lapse erikooli. See käib kohtu kaudu.

«Erikool on äärmuslik otsus,» tunnistab Paddar. «Aga kui me näeme, et see on lapsele parem, siis see otsus tuleb!»

Paddar toob näite samast seltskonnast poisi kohta, kes ei ole sel õppeaastal mitte ühtegi päeva koolis käinud.

«Kas see laps jääbki viie klassi haridusega? Elabki nii, et kodus ei ööbi ja päeval muudkui jalutab ühest asutusest teise. Mis tulevik teda ootab?» küsib ta. «Või hakkab ta käima erikoolis, kus ei saa varastada, kus ta saab hariduse, millega pääseb kutseõppeasutusse. Mul on häid näiteid poistest, kes on saanud oma elu korda, asutanud firmasid, loonud pere.»

Mis intervjuu andnud poisi sellesse ütlusesse puutub, et erikoolis õpitakse üksteiselt halbu kombeid juurde, vastab Marina Paddar, et loomulikult see poiss ütleb nii. Ta ei taha Tapale minna, ta on seal korra juba olnud ning teab, mis teda ootab.
«See on kinnine asutus. Pigem on tema see, kes seal teisi õpetab,» arvab Paddar.

Küsimuse peale, miks mõned lapsed kasvavad viltu, ohkab Marina Paddar sügavalt. «Sellest räägivad kasvatusteadlased palju,» ütleb ta, sest kiirustab ise just ühele selleteemalisele loengule. «Selle teema kohta on ilmunud juba päris head kirjandustki - «Kaini kasvatamine», «Päästke poisid!»...»

Otsus

Alaealiste komisjoni otsus on päeva lõpus valmis: poiss suunatakse Tapa Erikooli.