Eluline mäng pakub kannataja osa

Etenduse neljas osa: õhtu kodus peale rasket koolipäeva. Tõnis (Ragnar Kekkonen) nutab voodis, ema (Hele Riit-Vällik) üritab teda sööma kut­suda, isa (Heiko Teern) vaatab elutoas telerit.

FOTO: Margus Ansu

Eestis on kaks kohta, kuhu saab pöörduda siis, kui on välja kujunenud söömishäire. Üks neist on TÜ psühhiaatriakliinik, teine Ambromedi erakliinik. Mida teha aga selleks, et lastel selliseid muresid ei tekikski?


Tõnis on viienda klassi poiss, kes häbeneb oma keha. Peale sporditundi jookseb ta esimesena riideid vahetama, et teha seda üksinda. Kiirustades ei jõua end pestagi ning läheb klassi haisvana. See muudab niigi õelate klassikaaslaste märkused tema välimuse kohta veel jõhkramaks.

Poisi õnneks ei ole tema mured tõelised, sest tegelikult on ta nimi hoopis Ragnar ja ta ainult mängib ülekaalulisuse poole kalduva väikse Tõnni osa. Päriselus on aga sadu lapsi, keda nende keha pärast narritakse ning kes seetõttu endale toitu keelavad või vastupidi, masendusest järjest rohkem sööma hakkavad.

Mäng elust enesest


Selleks, et õpetada lastele, kuidas ennast oma kehas hästi tunda ja teiste norimisele vastu hakata, panid Lille maja ja Anne noortekeskuse töötajad kokku foorumteatri etenduse «Kehakultus».

See ei ole päris tavaline näitemäng, selles peavad kõik kaasa lööma. Foorumteatri etenduses on kõigil osalejatel – ka neil, kes istuvad vaatajakohtadel – võimalik aidata Tõnise elu paremaks muuta. Selleks tuleb teha käteplaks, mis stseeni külmutab, ning anda nõuanne või asuda ise poisi kohale ja mängida tema asemel edasi. Astuda nii-öelda tema kingadesse.

Etenduses jokkeri ehk vahendaja rolli täitva Auli Au­väärti sõnul saab etenduses abistada vaid n-ö kannatajat. «Teisi tegelasi ei saa välja vahetada, sest ka elus ei saa teiste käitumist muuta, ainult enda oma,» põhjendas Auväärt.

Etendust mängitakse esimest korda homme Kroonuaia kooli viiendale klassile.

Toitumishäiretele spetsialiseerunud psühholoog Jelena Põldsam rääkis, et kuigi viimasel ajal on meedias keskendutud peamiselt liigsöömisele, ei ole enese näljutamine sugugi kadunud ega ka kahanenud. Tema juurde tuuakse nii poisse kui tüdrukuid, kellel on ühesugused häired, kuid erinevad põhjused.

Vanemate panus


Põldsami sõnul poisid end välimuse pärast üldjuhul ei näljuta, see on pigem tüdrukute probleem.

Küll aga võivad nad jätta söömise sügava stressi tõttu, nagu näiteks vanemate lahutus. Nii on ärevuse ja pinge pärast tema juures ravil näiteks 12-aastane poiss.

Probleemide tekkel on sageli üheks tahtmatuks kaasaaitajaks ka vanemad.

Näiteks kipuvad armastavad emad-vanaemad oma armastust väljendama toidu kaudu, ostes kartulikrõpse, mis lapsele nii väga meeldivad, või julgustades lisaportsu ette tõstma.

«Laps ei oska ära öelda nii, et kõik oleks rahul,» seletas arst, miks mõni laps ka täis kõhuga veel toitu juurde võtab.

Madala enesehinnangu ja söömishäire puhul on aga hädavajalik vanema panus, kes ei kritiseeri, vaid üritab igati toetada.

Foorumteater
• Brasiilia teatriuuendaja Augusto Boali 1960. aastatel välja töötatud osalusteatri vorm. Rajaneb usul, et kõigil inimestel on võime mõjutada sotsiaalset tegelikkust.
• Eesmärk on viia etendus näitleja monoloogilt üle dialoogile lava ja publiku vahel, aitab erinevatel kogukondadel (nt kool, klass) oma probleeme kaardistada ja lahendada.
• Eestisse jõudis Soome kaudu 1999. a. Selles ajast on VAT-teatri juures tegutsenud foorumgrupp, mille näitlejad ei ole professionaalid.

Loe ka neid

Tagasi üles