Andres Keil: Suur-Vanemuine tüürib draamamadalikult välja

Andres Keil

FOTO: SCANPIX

Selle artikli initsiatiiv on pärit lehe toimetusest – ma pole kindel, et on hirmoluline seda ütelda, aga öeldud see siiski saagu. Et arutleda teemal, miks Vanemuise draamatükid on viimastel aastatel preemiatest ilma jäänud. Või õigemini, pole preemiaid saanud. Ja ka nomi­­nat­­sioone on olnud kiduralt.


Võiks lihtsalt purtsatada, et on tehtud kehva teatrit, ja nii ongi. Ning sellega artikkel lõppeks.



Tõsi see muidugi on, et igal teatril on nii institutsionaalsel kui ka loomingulisel tasandil paremad ja halvemad ajad (ning pahatihti on need omavahel seotud). Kui määrdetiim ei toimi, siis ei saa ka sportlane parima tahtmise juures head tulemust. Vanemuise juhtimine, nii institutsionaalne kui ka draamaosa loominguline juhtimine, on olnud viimastel aastatel pehmelt öeldes tuulekoridoris.



Tuuletunnelis puhata


Seevastu praegu tundub, et tuulekoridor on oma töö teinud. Teravalt õhuvoogude vaba liikumist takistanud nurgad on voolujooneliseks lihvitud (mitte et ma teaksin, millised need täpselt olid, aga olema nad pidid). Masin on jälle stardijoonel.



Teine asi – kui kujundlikult jätkata – on muidugi ka see, et ega Tallinki lahelainerit ole nii lihtne manööverdada kui Pegasust Emajõel. Ja tõsi on seegi, et «tal link», link Tallinna, nii eesti kui võõrkeeles, on olnud väljastpoolt vaadates ka Vanemuise põhimine ambitsioon.



Nüüd, tundub, on see eesmärk saavutatud. Tartu teatrist sai Lõuna-Eesti teater, nüüd siis Suur-Eesti teater. Ja ega peaga linn läinud ju pealinna sõnateatri tükkidega vallutama. Ikka kergema muusika tükkidega. Ja nii on tegelikult ju arusaadav, et peamine rõhk ja vurts just selle žanri peale ka läks.



Liiatigi on see ka kõige kallim, nii tulude kui kulude poole pealt. Ja olgem ausad, žüriidesse, ka nendesse tähtsamatesse, ei satu just inimesed, kelle südamehääl käsiks operetti või muusikali ülemaks kui hõbevara ja kallimaks kui kullakoormaid pidada.



Nii tundubki, et muu­si­ka­(li)poole arenduse kõrval lasti sõnapoolel mõnda aega tuuletunnelis iseparanduslikku teed minna. Rahulikult toimetada. Ja tagantjärele tark olles saab ütelda, et Suur-Vanemuine sai seda endale ka lubada.



Kommerts hoidis rahalises mõttes elus ja kunstilised ebaõnnestumised ei toonud endaga kaasa rahamuresid, mis omakorda tähendas seda, et avalikud söed pea kohal ei küpsenud kuigi kuumaks.



Segadused ja nihked


Kuigi ka see on mitme otsaga asi. Esiteks, ikka juhtub, et mitmel hooajal ei tule suurt õnnestumist. Teiseks juhtub ka seda, et samadesse hooaegadesse juhtub mitu ebaõnnestumist.



Ette saab heita ehk mõningast loidust ja turvalisust. Ja siinkohal, repertuaari kavandamise seisukohalt, on need ka sünonüümid. Millel, üksitigi, on põhjused. Paljuski suure masina pööramisega seotud põhjused.



Kui meenutame, siis tuli fööniks Aivar Mäe ja tõstis põletatud kroonide keskelt teatri jälle majanduslikele jalgadele. Kelle süül ja miks kroonid põlema läksid – kes seda enam mäletab ja see polegi praegu enam ammu oluline.



Tõstis jalgadele küll, aga suht radikaalselt, ja ega keegi päris täpselt aru saanud, mis nüüd edasi saama hakkab. See järellainetuse segadus kestis veel mitu aastat.



Koos uue uksekaartide süsteemiga kadus ka näitlejatel järg käest: kes nad nüüd ja edaspidi on, kuhu nad minna tohivad ja mis üleüldse toimub. Et kuhu me oleme sattunud. Segaduses lepatriinu lendab mujale. Ning et segadused oleksid täiuslikud, langes samale ajale segadus draamajuhtidega. Ning samale ajale ei tähenda mitte sama nädalat või kuud. Teatris, suures teatris eriti, on tööprotsess paariaastases nihkes.



Vanemuine tõmbas oma nihke kunstlikult (selles hetkes vaadates) veel pikemaks, juba aastaid on Vanemuise piletid Eesti mõistes ikka väga kaua ette müügis. Ja tööd planeeritud. Kui otsest ja karjuvat põhjust pole, pole ka mõtet plaane muuta. Ning seda põhjust, kõigele vaatamata, polnud.



Elame veel!


Muidugi on kogu see jutt praegu tagantjärele tarkus Tartus. Sel hetkel, kui vanker kiiva kiskus, oli seda päris valus vaadata. Ja oli palju, mille peale suu täis võtta.



Ega seda, kas pigistav king on varba päris verele hõõrunud või lihtsalt pitsitab ebamugavalt, ei saa enne teada, kui king on jalast ära võetud. Siis näeb kahjude suurust ja üksiti tekib perspektiiv. Tõsi, samaväärne on kannatada, kuni king end jala järgi sätib, ja siis edasi lipata.



Sõnaga, kogu selle jutu mõte on, et elame veel. Praegu küll tundub, et asjad on sättumas ehk isegi juba sät­tunud, paanikaks ei ole põhjust.



Ei tulnud mõnel aastal preemiaid, siis ei tulnud. Sellel on mõningad ülaltoodud ja ehk tõesti objektiivsusele pretendeerivad põhjused, kindlasti ka hunnik subjektiivseid põhjuseid. Ja kes seda, eriti väljastpoolt, ülepea teab.



Tõesti, kui draamaosast rääkida, oli ehk suurim etteheide tudengilinna teatri muutumine teatriks, kuhu tudengil asja pole. Aga see vist tundub olevat pöördunud, või vähemalt pöörduva protsessina. Olles optimistlik. Kolaab­­renjoonlust ei saa ju kaotada.



Ning päris viimaks nüüd ikka preemiate juurde konkreetsemalt tulles, siis uskuge, ka preemiaid jagavad inimesed. Ja ei ole nad üksteisest nii väga erinevad midagi.

Tagasi üles