Aadu Must: Jaan Poska, Eesti omariikluse ettevalmistaja

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Aadu Must

FOTO: Ants Liigus / Pärnu Postimees

Möödunud kuul räägiti üsna palju Jaan Poskast kui Tartu rahu arhitektist. Ent kaasaegsed pidasid Poska-aastaks 1917. aastat, kui veebruarirevolutsioon tõstis senise Tallinna linnapea Eestimaa kubermangu kõige kõrgemaks ametimeheks.


Poska tõusis kubermangu etteotsa ülimalt keerulisel ajal. Rahvas oli rõõmujoovastuses tsaarivõimu langemisest, rünnati kohtuid, vanglaid, politseiasutusi ja lõbumaju, vabastati vange, paugutati püsse, põletati vanglaid ja arhiive. Käis Esimene maailmasõda, mis neelas aina uusi ressursse.



Puudus oli nii töökätest, toidust, toorainest kui küttest. Kubermangus oli rohkesti sõjaväge ja see plahvatusohtlik jõud võis halvemal juhul külvata kaost ja hävingut.



Rahvas imetles Poskat, kes oli esimene eestlane «kuberneri aujärjel» – 5. märtsil 1917 sai Poskast Ajutise Valitsuse Eestimaa kubermangukomissari kohusetäitja. Ime oli kohusetäitjast «alatiseks» saamine, veel suurem ime aga märtsist novembrini ametis püsimine. Lõunanaabrid lätlased nägid selles ametis kolme kuuga kolme erinevat meest.



Mõned eemalseisjad on arvanud, et Poska polnud Eesti asja ajamisel piisavalt radikaalne juht. Need arvajad unustavad hoopis raamid, milles sel mehel tuli tegutseda. Teda ei olnud ametisse pannud rahvas. Selle lihtsa tõe unustamine toonuks kaasa kiire tagandamise.



Jooksev töö


Erakorraliste aegade kubermangukomissar võinuks lootusetult uppuda argiasjadesse. Oluline oli politsei asemel miilitsa loomine, võitlus kütte- ja toitlustuskriisiga, sõjameeste perekondade abistamise korraldamine, soldatite marodööritsemise ja vägivalla ohjamine, suhete korraldamine sõjaväevõimudega, hädasolijate ärakuulamine ja aitamine.



Kõike seda vürtsitasid ärasolvatud vene ametnike Poska-vastased sobingud Petrogradis. Nood tegelased valdasid vene keelt, vene meelt ning intriigide keerulist kunsti. 30. märtsil otsustaski Ajutine Valitsus «vene elanikkonna rahustamiseks» Baltimaadele kubermangukomissarideks ainult venelasi määrata. Poskalt veel küsitud mõnda head kandidaati.



Poska, olles veendunud, et eesti keelt mitteoskav tegelane sellesse ametisse ei sobi, polevat ühtegi sobivat venelast teadnud. Poska kõrvaldamine olnuks rängaks löögiks Eesti omariikluse rahumeelse ettevalmistamise eesmärkidele. Et Poska toetuskampaanias lõid kaasa nii eestlaste rahvuslikud organisatsioonid, omavalitsused ja ajakirjandus ning koguni apostliku õigeusu kirik, pidas valitsus paremaks Poska ametisse jätta.



Ruumipuudusel ei saa me rääkida, millist vastutööd tegi baltisaksa aadel, äsja veel siinse ühiskonna juhtiv jõud, haavatud ja täis võimetut viha. Või enamlased. Aga nende «kangelaslikust võitlusest» on kirjutatud raamatuid. Ent peatugem saavutatul.



Haldusreform


Poska arvates oli demokraatia lahutamatult seotud kohalike omavalitsuste edendamisega. Eestimaa haldusreformi kava nägi ette nende ümbervalimise ja pädevuse laiendamise.



Poska märkis: «Omavalitsus ei pea alluma administratiivaparaadile, muidu kaotab omavalitsus mõtte ja noor võim pöördub tagasi vanade meetmete juurde.»



Kubermangus tähtsat rolli mänginud rüütelkonna Maapäev tuli üle võtta, mõisnike esindus asendada valitava rahvaesindusega. Vene keskvalitsus eeldas, et Maapäevast ehk Maanõukogust saab vaid nõuandev kogu komissari juures. Poska pidas enesestmõistetavaks Maanõukogu juhtivat rolli.



Haldusreform nägi ette ka seni Eestimaa ja Liivimaa kubermangu vahel jagunenud eestlaste kodumaa koondamist ühte kubermangu. Oli kahtlejaidki.



Tartlased eesotsas Jaan Tõnissoniga rajanuks Eestisse koguni kolm kubermangukeskust: Tallinna, Tartusse ja Kuressaarde. Petrogradi kubermangus oleva Narva ühendamist ei pidanud Poska esialgu veel jõukohaseks.



Ajutine Valitsus nõustus reformikava toetama alles pärast eestlaste suurt demonstratsiooni 26. märtsil Petrogradis, kus osalesid ka eestlastest sõdurid.



Siis venitas valitsus rakendusotsustuste kinnitamisega ja Poskal tuli Petrogradis selgitada, et tema poolt juba käivitatud protsessi tagasipööramine tooks palju segadust. Aga just seda kartis tollane valitsus kõige rohkem.



Ka valimiste ümber oli tõsist võitlust. Ent raskuste kiuste võis kubermangukomissar 1. juulil Toompea lossi valges saalis Ajutise Maanõukogu istungi pidulikult avada. Oma  tervituskõnes teatas ta, et nüüdsest valib kubermangukomissari Maanõukogu. Valiti Poska.



Rahvuslik ametnikkond


Me kõik teame, mida kujutab endast valla või linna omavalitsus. Aga mida tähendab omavalitsus rahvuskubermangu mastaabis? Professor Ants Piip, ise sündmustes osalenud mees, märkis, et kättevõidetud lahendus tähendas autonoomiat.



Jaan Poska üks teeneid oli rahvusliku ametnikkonna loomise algus. Baltisakslased on arvanud, et eestlastel ei jätku omariikluse jaoks õpetatud ametimehi – baltisakslaste abita polevat Venemaast lahkulöömine võimalik.


Haritud eestlased olid olemas, aga paraku mitte kodumaal.



Ligikaudu viiendik eestlastest elas Venemaal. Paljud tegid karjääri inseneride, arstide, posti-, raudtee- ja aktsiisiametnike, jaamaülemate, veterinaaride, maamõõtjate, kaptenite ja tüürimeestena.



Kui ajalehes kuulutati, et kodumaa ootab neid tagasi, jagus oma teeneid pakkunud mehi nii kubermangulinna kui ka maakondadesse. Kubermanguvalitsuse kantselei etteotsa edutas Poska Gatšinast pärit eestlasest notari August Mahoni.



Nõukogudeaegses keskkoolis räägiti möödaminnes, et Poska polevat lubanud ametiasutustel «kohalikus murdes» dokumente vastu võtta. Ju loodeti talt nii võtta Eesti suurmehe kuulsus.



Arhiivimaterjalidest näeme, et kubermangukomissar on visalt töötanud selle nimel, et eesti keelest saaks Eestis ametlik asjaajamiskeel. Justiitsministrile saadetud kirjas põhjendas ta eesti keele kasutamise möödapääsmatust: miilitsateks on eestlased, kes ei oska vene keelt. Kui venelastest kohtu-uurijad keelduvat eestikeelsete protokollide vastuvõtmisest, pole Eestimaal võimalik korratusi ohjata!



Alus Eesti riigile


Poska ametisse määramises võis olla juhuse kätt, ent ajalugu kinnitab, et tegemist oli parima valikuga. Tollal oli 51-aastane Jaan Poska ilmselgelt kõige parema administratiivse ja poliitilise kogemusega mees Eestis.



Tallinna linnapea kogemustele lisandus tema professionaalsus juristina –  tema «seadusetähe» ja õigusfilosoofia valdamist kadestasid nii kolleegid kui ka vastased. Poska relvaks aruteludes oli raudne loogika ning visadus ja kannatlikkus oma seisukohtade selgitamisel.



Tema osa Eesti omariikluse ettevalmistamisel on suur – noor Eesti riik sai alustada sealt, kus töö Poska ajal pooleli jäänud.



Eesti majanduse püsimine, territooriumi ühendamine ja halduskorralduse arendamine ning omavalitsuste tugevdamine olid eeldused, milleta Eesti iseseisvus võinuks ka tulemata jääda.



Purustatud majandusega ja rüüstatud provintsil tulnuks veel kaua haavu lakkuda, et vapustustest toibuda – mis seal veel Vabadussõja võidust või omariikluse taastamisest rääkida!

Tagasi üles