Varem kükitas Soola ja Aleksandri nurgal minu naabrina trafoputka. Nüüd pingutab seal pilke püüda Kähkuka Kiirtoit, just nimelt pingutab, sest eks nimetahvel ole tõmbenumber, temast sõltub müük ja maine.
Helju Vals: kähkukas ja teised
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Esimene ehmatus: see silt on julgelt ulakas või siis ulakalt julge. Teine: ulakus ei loe, sest nimi tabab märki – kähku tuldud, söödud, mindud. Kolmas ehmatus: kui kaua veel kehtib ÕSis «kähkukale» antud allapoole-vööd sisuseletus, ja muud ei midagi?
Kui ma Eesti Keele Instituudi keelenõuandlasse helistasin, juhtus vastajaks olema selle instituudi peakeelekorraldaja Peeter Päll: õigekeelsussõnaraamatusse läks moekas «kähkukas» tema parajasti käibivas tähenduses; aja jooksul on tähendus laienenud. Vastus lühike ja kähku saadud, peaaegu nagu kähkukas – kui lubate siin proovida ÕSist väljapoole laienenud tähendust.
Nii ladusalt ei läinud see asi mu Soola ja Aleksandri nurga naabril, keda persoonina esindab ammuse Humala kuulus kelner Heiki Kirso. Nagu lehest (ÕL) lugesin, keeldus Tartu kohtunikuabi lubamast osaühingule nime Kähkukas, ütles sellel olevat seksuaalse alatooni.
Siis võttis Kirso appi keelemängu. Tema nutikust kroonib kolmiklahendus: kaubamärk Kähkukas, osaühing Kähku, söögikoht Kähkuka Kiirtoit.
Aprillikuus loodetakse avada Soola-Aleksandri nimekaim Anne saunas. Kujutlege vaid, milline müüginipp on tollele Annel varuks: hamburger otse autost.
Eks nipita teisedki Tartu kiirtoitlustajad, ainult et ahvatlevast üldnimest «kähkukas» nad pärisnime enam teha ei saa, Kirso jõudis ette. Enamik on oma nimena eelistanud võõrmaitselist ebamäärasust, näiteks Faster’s, Martin Baltika, Le Bus.
Vaevalt püsikülastajadki sääraste nimede sisu jagavad, hea, kui nad külastamast ei lakka. Le Busis käijate lemmikroog kuulukse olevat grillburger.
Miks nad siis juba Võru tänava Grillburgeris ei käi? Õigus küll, uus nimi on America, ja jälle ei taipa, miks – kas nüüd grillitakse seal americoburgereid?
Tean Tartus söögi-joogipaika, kus olemise kiirus pole üldse tähtis.
See-eest annab liiginimi kultuurikohvik mõista, mis meid seal Kalevi 12 majas ees ootab, eriti veel, kui lisada kohviku nimi Elushetked. Astud Hetkedesse, täidad ennast luule, muusika ja käsitöökunstiga – ning jääd ellu, usu või ära usu.
Sellal, kui Elushetkedes ja paljudes muudes suupistekohtades hakkab päev õhtusse vajuma, teeb Rüütli ja Munga nurgal uksed lahti kõrts mis kõrts, nimeks Möku. Lühike ja konkreetne, «nagu müts vastu lauda», vaimutses Lauri Kinkar, üks kõrtsi omanikke (Tartu Postimees).
Minule on üllatav lühidus, liiati eestimaine, pärikarva, ainult et kuidas küll kõrtsi omanikud (neid on kaks) kohtunikuabi oma nõusse said (pole keelatud alatooni?).
Reklaamis on öeldud, et Möku ootab nutikaid boheemlasi. Nutikus eeldab, et kõrtsist, isegi kui see on lahti 18–3, ei lahkuta nõtkuvi põlvi. Kust siis üldse tulevad sellised tegelased, kes Rüütli-Munga kõrtsi nime õigustavad?
Minu kohvik on Werner. Seal käib tarku tartlasi, kellega on lust arutada möku mõistatust. Kas mökuks sünnitakse või saadakse?