Eneseületus mahub igasse päeva

Noortekeskusesse tööle minnes arvas Johanna Tikka, et hakkab tegelema iga päev lastega, tegelikult istub ta aga pigem laua taga.

FOTO: Sille Annuk

Võiks ju arvata, et noor naine, kes vabal ja tööajal harrastab mõõgavõitlust ja on käsipidi kokku läinud ka sajakiloste meeestega, ei pelga siin ilmas midagi.


Ometi võtab näiteks lavale astumine Johanna Tikkal (27) sisemuse vastikult õõnsaks ja fotokaamera eest nihverdaks ta ennast ükskõik kuidas ära.



Johanna Tikka on Anne noortekeskuses noorsootöö spetsialist, alaks seikluskasvatus. Seikluskasvatus on üks noorsootöö meetoditest, kus noorte arendamiseks kasutatakse põnevust ja mugavusest väljumist.



Näiteks käiakse matkadel, mängitakse paintball`i ja tehakse muudki. See ei tähenda ekstreemsusi ja eluga riskimist. «Mõne jaoks on lavale lille viimine piisav pingutus, et areneda,» arvab Tikka.



Noortekeskusesse sattus Tikka mõni aasta tagasi töökuulutuse peale. Sõprade õhutusel läks ta proovima, sest kuigi vastavat haridust tal polnud, siis kogemusi noorte juhtimisel, suunamisel ja õpetamisel oli küllaga.



Need vajalikud oskused oli ta saanud larpidest ehk seikluslikest rollimängudest, kus ta praeguseks on kaasa löönud umbes kümme aastat. Aastaid tegutses ta ka mõõgavõitluse (kasutatakse pehmeid mõõku) ringijuhina ja tema rühmades oli igas vanuses noori.



Õpetamisest loobus Tikka kaks aastat tagasi. Lihtsalt selle pärast, et juhendades ei saanud ta ise eriti liigutada. Vaid kahe nädala pärast jätkab ta aga ka sel alal, sest alustab noortekeskuses uue algajate ringiga.



Kümned rollid


Töö noortekeskuses osutus teistsuguseks, kui ta esialgu arvas. Selle asemel, et päevad läbi lastega tegeleda, istub ta pigem arvuti taga ja kirjutab projekte. Muidugi, enda väljamõeldud plaanid tuleb ka teoks teha ning siin tulevad mängu seiklused.



Näiteks jaanuari lõpus võttis tema korraldatud kahepäevasest seikluslaagrist osa umbes 90 inimest.



«Ma olen väga erinevaid rollimänge korraldanud, aga see oli esimene, kus oli totaalne supp koos,» kirjeldab Tikka.



Kohal olid kogenud rollimängijad ja mõõgavõitlejad. Lisaks noortekeskuste noored, kes ei teadnud larbist mitte midagi, ning noorkotkad ja kodutütred, kes olid mõõgalahinguga natuke kokku puutunud. «See oli päris raske ülesanne nii erinev seltskond kokku liita, et nad omavahel toimiks.»



Tikka sõnul ei ole olnud seda probleemi, et matkale tulnud noortele poleks seal meeldinud. Pigem vastupidi, nad on vaimustuses, et tõesti ongi võimalik näiteks talvel telgiga metsas ööbida. Raskusi tekitab hoopis see, kuidas neid noori sinna matkale kaasa saada, sest info ei jõua alati nende inimesteni, kes sellistest asjadest huvitatud võiksid olla.



Rollimängudes osalemisest ja ka nende korraldamisest ei ole Tikka veel tüdinud, kuigi on sellega juba kaua tegelenud. Käib ta seal just põnevuse pärast, sest kogu protsess – mängitava tegelase loomine, kostüümi väljamõtlemine ja selle kõige läbimängimine – on lihtsalt lõbus.



Ühel kosmoseteemalisel larbil kunagises Tartu rollimängukeskuses Urg olid Tikka kanda tõugu ülesanded.



Oma lemmikrolliks peab Tikka ühel Sõrmuste isanda mängul tehtud haldjaemand Galadrieli. Aga näiteks ühel kosmoseteemalisel larbil olid tema kanda tõugu ülesanded.



«Ma sain kostüümilaenutusest mingi kostüümi, mis oli nagu magamiskotist tehtud, roheline suur tõuk. Ja terve see mäng ma lihtsalt roomasin mööda põrandat ringi, tegin mingit vigisevat häält ja sõin kapsalehti,» naerab Tikka.



Igapäevane võitlus


Peale rollimängu on tal veel hulk hobisid. Kui on vaja, käib ta Alam-Pedja kaitsealal retkejuhiks, matkab nii kodu- kui välismaal ja kõikvõimalike vahenditega. Harrastab ka kaljuronimist, kuigi see on viimasel ajal soiku jäänud. Ja iga päev käib ta ka brasiilia jiu-jitsu trennis.



«Ma fännan seda väga,» ütleb ta kohe ära. Ja ainult tõeline fänn suudabki sellise koormusega trennis käia – nädalas 4–7 trenni, mõnikord mitu järjest ühel õhtul.



«See on minu igapäevane võitlus. Sundida ennast kogu aeg kohale minema on jube raske, vahel tahaks ikka koju magama minna. Füüsiliselt on nii raske iga päev seal käia, aga samas on hea tunne pärast trenni,» ütleb Tikka. Trennis ei pea võitlema ainult teiste naistega, vaid kõigiga, kes seal kohal käivad. Ja seltskonnas on ka mehi, kel kaalu saja kilo ringis.



Suurimaks plussiks on Tikka jaoks selle treeningu puhul, et iga kord saab ta õppida midagi uut ja pole korduvat tegevust. Samas on pärast trenni tõesti tunne, et sa oled midagi ära teinud.



Eneseületus oli ka mullu ühel võistlusel osaleda, sest matile astumine oli tema jaoks samasugune piin mis fotograafile poseerida. «Seal võistlusel on oluline just endast jagusaamine või võitlus enda peas toimuvaga. Ma veel ei ole jagu saanud, aga ma üritan,» muigab Tikka.



Sulandus sisse


Kuigi Tikka on Tartus keskkoolis käinud, on ta pärit hoopis Rakverest. Siia tõid tuuled ja teismelise raudne otsus ta gümnaasiumisse, sõbranna eeskujul ja tulevikku vaadates. Ülikooli oli ju niikuinii plaanis siia tulla.



Tartu osutus alguses aga üsna hirmsaks kohaks, mis Tikkale üldse ei meeldinud. Näiteks jõgi, kus on selge läbipaistva vee asemel mingi must ja vastik soga. Aga natuke läks aega mööda ja praeguseks on temast saanud tulihingeline tartlane, kes armastab siin kõike.



«Siinsed inimesed ja nende olek Tartus on nii kihvt. Ma olen püüdnud ka Tallinnas sisse elada, aga ei õnnestunud väga,» tunnistab Tikka. Jõgi on siiski endiselt vastumeelne.



Päris kodutunnet tekitab Tikkas aga hoopis meri. «Lõunaeestlased seda ei mõista, ma olen märganud,» ütleb ta muiates. Selles on «süüdi» Altja kaluriküla Lahemaa rahvuspargis, kus lapsepõlves sai suvesid veedetud.



Samasugune elukoht oleks tema unistuste kodu, kuid hinna tõttu see ilmselt kaugeks unelmaks jääbki, kahtlustab Tikka.



Ühel päeval, kui ta enam vanuse tõttu noortele peale ei lähe, tahab Tikka ise noorsootöötajaid õpetama ja koolitama hakata. Põhiliselt seikluskasvatust, aga ka rollimänge, milles tal on lademetes kogemusi.



«Mida siiamaani ei tehta, on just larp kui seikluslik rollimäng, kui üks meetod seikluskasvatuse vallas. Ma tahan just seda propageerida, näidata ja õpetada, mida siin saab teha ja mis võimalused on,» räägib Tikka.



CV


• Sündinud 1983 Rakveres



• Õppinud Mart Reiniku gümnaasiumis 2000–2002, Tartu Ülikoolis ajalugu 2002, Tallinna Pedagoogilises Seminaris noorsootööd 2009



• Töötanud Vanemuise teatris klienditeenindajana 2004–2007, Anne noortekeskuses seiklus- ja liikluskasvatuse spetsialistina 2007



• On olnud seotud mitmete projektidega meeskonnas või projektijuhina.



Arvamus


Kristel Tannik
Anne noortekeskuse direktor

Kohtusin Johannaga esimest korda möödunud aasta kevadel  elamuskoolitusel mõned kuud enne minu tööleasumist Anne noortekeskuses.



Minu esmamulje oli, et nii laheda soenguga tüdruk peab olema eriline. Ma ei eksinud – Johanna kirglik huvi rollimängu, matkamise ja seikluse vastu eristab teda kahtlemata paljudest teistest samaealistest.



Olen Johanna sabas teinud ka ühe põgusa talvise rabamatka Palupõhja looduskaitsealal – imetlusväärne, kui palju ta loodusest teab! Johanna on «süüdi» ka selles, et tekitas oma kaastöötajates huvi strateegiliste lauamängude vastu.



Loodan, et Johanna suudab võimalikult paljusid noori nakatada just nende põnevate asjadega, millega ta ise tegeleb.



Muuseas tean, et Johanna ei armasta jõuluvanasid – nii et mitte kõik rollid pole talle südamelähedased.

Tagasi üles