Põltsamaa Felix loobus õuntest

Kolm aastat tagasi oli Eestimaal vilets õunaaasta, kuid ASi Põltsamaa Felix töötaja Tatjana Ilvesel ja ettevõtte suurel õunapressil oli tänu Leedu õuntele siiski tööd. Tänavu otsustas Põltsamaa Felix õunte kokkuostmisest loobuda ja müüs õunapressi maha.

FOTO: Margus Ansu

Õunapuud kasvatasid Lõuna-Eestis tänavu küll väga rikkaliku saagi, aga paljudel aednikel pole seda kuhugi müüa: väike moosivabrik Valgamaal töötab küll täis-tuuridel, aga suur ostja Põltsamaa Felix õunu ei taha, firma müüs ära õunapressigi.

«Jah, sel aastal me õunu kokku ei osta, selline otsus tehti juba ammu,» ütles Põltsamaa Felixi turundusdirektor Marek Viilol. «Lõuna-Eesti aedades võib tunduda, et õunu on palju. Aga et edukalt mahla teha, on meil vaja päevas 50 tonni õunu ning sellist kogust pole Eestist võtta.»

Nüüd on Põltsamaa Felix ära müünud suure õunapressi ja mõned kulunud seadmed. Sel sügisel ostab ettevõte õunamahla veini valmistamiseks Euroopa tarnijatelt, reedelgi pandi sellega üks laar käima.

Peale õunte kokkuostmise on Põltsamaa Felix loobunud ka mahla kontsentreerimisest. «Peamine põhjus oli amortiseerunud seadmed ja vajaliku koguse toorme raske kättesaadavus,» selgitas Marek Viilol. «Majanduslikult ei tasu see töö end ära, me ei suuda Euroopa suurte hiidudega rinda pista.»

Firma soetab luuviljaliste ja eksootiliste puuviljade kontsentraadi Hispaaniast ning näiteks jõhvika-, mustika- ja ploomikontsentraadi ostul eelistatakse Kesk-Euroopa sertifitseeritud tootjaid.

Võti on väärindamises

«Mahlakontsentraat iseenesest pole mingi paha asi, lõpptulemus sõltub ikkagi tooraine ja selle töötlemise kvaliteedist,» märkis Eesti maaülikooli toiduteaduse ja toiduainete tehnoloogia osakonna juhataja Lembit Lepasalu. «Kuid meil on oma õunte näol väärt toore olemas, igal juhul peaksime selle paremini ära kasutama.»

Valgamaal Aakres moosi ning muid magusaid tooteid valmistav Bacula AS on üks vähestest firmadest, mis Eesti õunte vastu huvi tunneb. «Me pole kunagi marju ja õunu välismaalt sisse ostnud,» ütles Bacula juht Vahur Vuks.

Õuna kasutab Bacula kõige rohkem, praegu 15 tonni päevas. Õunakilost maksab Bacula 10 senti ja müüjaid jätkub – kaupa pakuvad suured ja ka väiksed aiapidajad. «Eesti õuntest ja marjadest meile piisab,» kinnitas Vahur Vuks. «Heal aastal ei saa me nii palju vastu võtta, kui pakutakse. Üks moosivabrik võiks Eestis veel olla.»

Sama meelt on ka Lembit Lepasalu, kes näeb, et Eestis pole huvi ega suutlikkust oma õuntega midagi peale hakata, kuigi nendega saab teenida nii kasvataja kui ka töötleja.

«Just töötlemisel suureneb toote väärtus võrreldes toormega, kõrvutame kas või õuna ja õunaveini hinda,» selgitas ta. «Loomulikult on värske mahl parim, kuid seda ei saa aastaringi kasutada, seega peaksime panustama töötlemisse ja nii suureneks ka õuntest saadavate toodete valik.»

Soovid ja tegelikkus

Paar aastat tagasi tegid maaülikooli teadlased ettepaneku rajada regionaalne mahetöötlemiskeskus, kus kohalikust piimast, lihast ning taimsest toorainest, sh ka õuntest, saaks teha mitmesuguseid toiduaineid. Paraku ei leidnud ettepanek põllumajandusministeeriumis toetust.

Väärindamisest rääkides märkis Viilol, et soovid ja tegelikkus ei pruugi ühtida. «Tegime väga maitsvat värsket õunamahla, aga pidime seda müüma dumpinguhinnaga,» ütles ta. «Inimesed otsivad kollast hinnasilti, patriotismile leti ees ei mõelda. Omanik ootab meilt kasumi kasvu ja nii peame mõtlema majanduslikult.»

Põllumajandustoodang peab lisandväärtuse saama Eestis, kinnitas aga ka põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder reedel Eesti Maaelu Edendamise sihtasutuse 20. aastapäeva konverentsil. «Eesti ei saa jääda peamiselt toorainet või vähetöödeldud põllumajandussaadusi eksportivaks riigiks. Kõrgema lisandväärtusega toodang annab rohkem võimalusi ka eksportturgude laiendamiseks,» ütles Seeder.

Koroonaviiruse leviku ülevaade Eestis ja maailmas.
Vaata statistikat
Tagasi üles