Klimatoloogide uus raamat teeb ilma

Klimatoloogid Andres Tarand (vasakult), Ain Kallis ja Jaak Jaagus esitlesid kolmapäeval Tartu ülikooli ajaloo muuseumi valges saalis suurele hulgale huvilistele enam kui 600-leheküljelist kogumikku «Eesti kliima minevikus ja tänapäeval», mis heidab pilgu aastatele 1020–2010. Foto: Kristjan Teedema

Täna on pilves selgimistega sajuta ilm, homme vähese ja vahelduva pilvisusega sajuta ilm, pühapäeval ilm muutub, kahjuks halvemuse poole. Aga kas Eesti kliima on muutunud paremuse või halvemuse poole?

Aimuse muutustest meie ilmastikus annab mõni päev tagasi trükikojast tulnud 631-leheküljeline monograafia «Eesti kliima minevikus ja tänapäeval», mille autorid on klimatoloogid Andres Tarand, Jaak Jaagus ja Ain Kallis.

Andres Tarandil tekkis idee koostada arhiivimaterjalide ja kroonikate põhjal Eesti kohta pikk kliimaandmete aegrida oma nelikümmend aastat tagasi. 1980. aastate keskpaigaks oli ta Eesti arhiividest pea kõik võimalikud ja vajalikud andmed kokku kogunud.

«Aga siis hakkas eesti rahvas laulma ja tulid teistmoodi tegemised, kuigi töö läks kah vaikselt edasi,» rääkis noorematele inimestele rohkem poliitikuna tuntud Andres Tarand kogumiku esitlusel.

Suure lünga täitmine

Nüüd on aga kolme klimatoloogi ja nende hulga abiliste töö kaante vahel ning lugeja saab pildi Eesti ja meie naabruskonna kliimast aastatel 1020–2010. Nii pika aja kliimamuutusi pole Eestis ega meie naabrite juures seni keegi uurinud ja kaante vahele koondanud.

Seega võib öelda küll, et kolm klimatoloogi teevad oma monograafiaga ilma. Seda ka selle koha pealt, et Eesti nüüdiskliimat ehk aastaid 1966–2000 iseloomustav osa täidab suure lünga, mis on jäänud käesoleva ning aasta 1939 vahele, kui Tartu ülikooli professor Kaarel Kirdel valmis senini ainus mahukas ülevaade Eesti kliimast.

Enne aga, kui kliimast ja selle muutustest lähemalt rääkida, tuletas Ain Kallis meelde, mis on kliima ja mis on ilm. «Tavalisele inimesele tähendab kliima seda, et ta läheb poodi ja ostab sealt endale midagi järgmiseks hooajaks,» selgitas Ain Kallis. «Ilm tähendab tavalisele inimesele aga seda, mida hommikul selga panna.»

Tõsisemalt öeldes kirjeldab kliima teatud piirkonna tüüpilist ilma aastate kaupa. Ilm on aga pidevalt muutuv atmosfääri olek ehk täna pilves ja vilu, homme aga päikseline ja vilu.

Saab meloneid kah

Kuuest peatükist koosnevas monograafias annab Jaak Jaagus kõigepealt ülevaate kliimat kujundavatest teguritest. Seejärel tuleb Andres Tarandi koostatud põnev ajalooline osa.

Näiteks aastast 1020 saame teada, et Euroopas olid väga karmid pakased, teekäijad külmusid surnuks. 1727. aastal oli meil talv karm, aga suvi nii palav, et Harju-Jaanis küpsesid melonid nagu tänavugi.

«See raamat pole juturaamat, mida inimesed loevad otsast lõpuni,» märkis Jaak Jaagus. «See on kogumik, kust vaadata siit-sealt huvipakkuvaid teemasid.»

Kindlasti äratab huvi erakordsete ilmanähtuste peatükk. Näiteks 18. mail 1934 sadas Võrumaal Sännas vägevat rahet, L. Sprenki kaupluses Kõrgepalus saadi ühe rahetera kaaluks 300 grammi. Võrumaa Teataja kirjutas asjast lähemalt: «Proua L. Kangeril lõi üks suur rahemuna pää lõhki. Löök oli nii tugev, et proua minestas. Sänna metsniku A. Kaelase lõi üks rahetera uimaseks.»

Kui ilm ei tee vingerpusse, siis ilmselt ei jää ka tänavu tali taeva ning kedagi meist ei taba Eesti seni suurimad ehk rusikasuurused raheterad, mis pommitasid Laimjala inimesi 1936. aasta 26. juulil äikese ajal.

Raamat

Andres Tarand, Jaak Jaagus, Ain Kallis, «Eesti kliima mi­nevikus ja tänapäeval».

Keeletoimetaja Leelo Jago, kaa­nekujundus Kal­le Paalits, küljendus Tiia Ilus.

Tartu ülikooli kirjastus, 2013, 631 lk.