Vastukaja: jahid Emajõel

Kui oli tuult, siis pandi Jõesuus mastid püsti ja sõideti purjede all Oiule. Foto: TPM

Lugenud suure huviga Tiit Reinarti kirjutist Karl Kivastikust (TPM, 26.02), tahaksin lisada veel ühe tahu selle mehe elutööst – Tartu purjetamise taaselustamine pärast sõda koos Feliks Parre ja Georg Vanamöldriga.

Kuigi ise olen Tartu purjetamise juures olnud nüüdseks juba 55 aastat (esialgu oma isa paadis jungana), ei mäleta, kas Kivastik ka ise purjetas, aga ülisuur oli tema osa Tartu Kalevi jahtklubis peale veemoto ka purjetamise organiseerimisel.

Jahtklubi paiknes minu purjetamise algusaastatel linna ujula linnapoolsemas paviljonis, paadisild suunaga all-linna poole. Jahtklubi oli priima ning seal valitses range kord!

Ega purjetajad, kes enda arvates moodustavad spordimaailma «kõrgaadli», kellegi käskudest-keeldudest eriti hoolida taha, aga Kivastiku korraldusi täitsime kõik: jahtide sisse- ja väljasõitude žurnaal oli alati täidetud punktipealt, jaht nõuetekohaselt silla küljes, purjed korralikult riiulites, võõrad jahtklubi territooriumile ei pääsenud, jahi võisid võtta ainult siis, kui sul oli roolimehe tunnistus ette näidata.

Nüüd on suur purjetamine pääsenud jälle merele, aga Nõukogude Liidu ajal olid merel purjetamise võimalused piiratud ja siis sõideti palju sisevetel, eriti Peipsil ja Võrtsjärvel ning Emajõelgi.

Hooaeg algas kevadel purjekate võistlusega Emajõel kusagil Valgeveski käärust allavoolu. Nüüd ei kujuta hästi ettegi, et oma kümme kuue meetri pikkust kahepurjelist uhket jahti võistleksid Emajõel, st sõidaksid segiläbi (aga oma reegleid järgides) jõgepidi alla- ja ülesvoolu, teeksid pöördeid ümber poide, stardiksid, finišeeruksid.

Kivastik oli ikka peakorraldaja. Hooaja lõpetasime võistlustega Praagal-Peipsil. Suve kõrgpunkt oli juulikuine kümnepäevane võistluslaager Võrtsjärvel Oiul. Seal oli hea jahte hoida Tänassilma jõe suudmes, kus oli ka muul, oli maantee, bussipeatus, kauplus.

Algul elasime küünis, hiljem telkides. Taas oli peakorraldajaks Kivastik. Sõit Emajõge pidi üles Võrtsjärvele kestis pea päeva: purjekatel mastid maas, üks ühe taha slepitud, vedas Tõrva Jüri (või mõni muu). Kogu seda karavani korraldas-julgestas-distsiplineeris ikka Ki­vas­tik.

Slepis sõites oli igas paadis vajalik vaid üks inimene, kes rooli hoiaks, teised lugesid või mängisid kaarte – seda veel võis –, aga alkoholi K. K. ei sallinud. Kui oli tuult, siis pandi Jõesuus mastid püsti ja sõideti purjede all Oiule.

Oiu all peeti mitmeringilised Tartu meistrivõistlused purjetamises, peakohtunikuks loomulikult Kivastik. Ta korraldas meile ka kultuurireisi. Ühel päeval kesk võistlusi, kui kõik olid parajasti väsinud – sest soodi tõmbamine on ränkraske füüsiline töö –, pani ta Tõrva Jürile hääled sisse ja läksime järve teise otsa Jõgevestesse Barclay de Tolly hauamonumenti vaatama.

Igaõhtuse kultuuriprogrammi eest lõkke juures hoolitsesime muidugi ise.

Seltskond oli huvitav: palju oli arste-õdesid (nt dr Leo Päi oli väga hea anekdootide vestja), oli füüsikuid ja astronoome, tollase ehitustehnikumi lõpetanuid, vanemuislastest mäletan eriti Elmar Salulahte, kes ka meelsasti lugusid pajatas ja laulis, Ülo Vooglaid oli purjetaja juba Haapsalu kooli ajast, aga nüüd purjetas ta oma sotsioloogide pundiga, ja neilgi oli laulu- ja pillimehi, oli mitmeid EPA õppejõude.

Kõigiga sai Kivastik hakkama, kõik arvestasid sellega, et tema on juht, pealik. Võistlused lõppesid sageli kalurite päeval Valmas koos kalurite kaledega võisteldes ja angerjasuppi süües. Siis jälle purjede all Jõesuhu, öö Jõesuus ja hommikul Tõrva Jüri slepis Tartusse.