Heiki Valk: vähem puid – märk rohelisest Tartust?

Foto: TPM

Tartu märk on Emajõgi. Emajõe märk on kaldapealsed puiesteed. Kaldapealse linnaruumi ilusaim puiestik oli Emajõe tänaval, Kroonuaia ja Kartuli tänava vahel – vaid siin jäid nii majad kui ka allee viimasest sõjast puutumata.

Puiestee, mida kasutasid peale jõepoolse Supilinna rahva ka linna poolt tulevad jooksjad ja jalutajad, sidus kesklinna Emajõe-äärse puhkealaga.

Häving algas 2006. aasta alguses, kui tänavapoolne puuderida kaldakindlustusmasinatele ette jäi ja maha saeti. Linnavalitsus andis selle kohta välja ka raieloa. Takkajärele polegi enam tähtis, kas enne puude võtmist või pärast seda. «Puud hukkusid,» ütleb ametnik. Need, mis jäid, said masinatest tugevalt räsitud.

Edasi järgnesid puiestee ümberkujundamise kavad. Kaldapealse ümberkujundamise projekti avalik arutelu peeti 2008. aasta detsembris. Arutati ja kuulati ettepanekuid. Mullu hilissügisel võis Tartu Postimehest lugeda, et Tartu linnavalitsus on Emajõe tänava kaldapealse rekonstrueerimiseks väljastanud ehitusloa.

Puud sae alla

Mis tulemas, sai avalikuks äsja ja pooljuhuslikult.

Linnamajanduse osakonnast saadud infost ilmneb, et ettepanekuid säilitada allee kaherealisena ei ole arvesse võetud ja et allesjäänud kolmekümmend kolme vana vahtrapuud hakatakse peatselt maha võtma – ehitustööd algavad kohe, kui ilm lubab. Sest Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse kaudu on euroraha saadud, riigihange tehtud ja ehitusleping Maveter OÜga sõlmitud.

Emajõe tänavale, kus veel viie aasta eest oli ligi üheksakümne täies elujõus puuga kaherealine puiestee, jääb tulevikus vaid üks noorte puude rida. Ligi nelikümmend puud vähem.

Kaht rida puid sinna enam ei mahu – mis sellest, et kaldariba kaldakindlustuse täitetööde käigus laiemakski muutus. Vanad puud, mille juured saavad kõnnitee ja sadeveetorustike ehitamisel viga, kavatsetakse maha võtta sellepärast, et tagada tulevikus puuderea ühtlane väljanägemine.

Et Emajõe tänava allee kohta langetatud karm otsus tabab avalikkust halva üllatusena, oli linnamajanduse osakonnas ette teada.

Tartu haljastuse areng, vähemalt Supilinna poolt vaadates, on viimase kümmekonna aasta vältel olnud ühesuunaline. Maha saeti paljude elujõus puudega kaherealine Kauna tänava allee Tähtvere spordipargi kõrval, noori puid on asemele pandud ühel teeküljel vaid alumise kolmandiku ulatuses.

Maha võeti põlispuud Emajõe ürgoru kaldapealselt katoliku kooli lähistelt. Tänavaruumist kadusid viimased jäljed Marja ja Meloni tänava puiesteest.

Peatselt lähevad sae alla viis vahtrapuud Marja tänava treppide kõrval – põhjendusel, et need võivad saada ehitustööde käigus kannatada. Pigem on tegu küll sellega, et puud muudavad masinate liikumise ebamugavaks.

Lihtsalt hoolimatus

Puud pole vaid tingmärgid projekteerija paberilehel. Puud on osa Tartu õhustikust, Emajõe kaldapealse omad eriti.

Hoolimatust Emajõe tänava allee vastu on linn üles näidanud varemgi. Ei allesjäetud vahtrareast välja saetud puud Kartuli tänava otsa juures ega ka puuderida sõidutee ääres hävinud järkjärgulise kuivamise tõttu, vaid enamjaolt seepärast, et teha ruumi ehitusmasinatele.

Raieluba kaheksateistkümne vahtra mahavõtmiseks anti 2006. aasta jaanuaris vastutulekuna K-Mosti taotlusele, et oleks mugavam kaldakindlustustöid teha. Kaks raieluba on väljastatud 2005. aasta novembris, ühe juures linna koduleheküljel märge «dokumendile juurdepääs piiratud». 

Emajõe tänavale kavandatu on seda kummalisem, et Supilinna üldplaneering näeb ette allee säilitamist. Miks kiidab linnavalitsus heaks projekti, mis on vastuolus üldplaneeringuga – seda hoolimata avalikul arutelul tehtud märkustest ja ettepanekust säilitada kaherealine allee?

Näib, et avalikud huvid ja neid kaitsvad planeeringud ei maksa Tartus enam midagi. Lina tänaval seljatas kohalikud seadused raha võim ja ühe erakonna parteidistsipliin, kuid linnaametnike heakskiit Emajõe-äärse vana allee hävitamisele ja puiestee asendamisele ühe puudereaga ei tulene isegi mitte kellegi ärihuvidest.

Teine puuderida ei mahu ära aga seetõttu, et projektiga on kavandatud varasemast erinev lahendus. Praegu on Emajõe tänavale ette nähtud kahepoolne kõnnitee, kuigi tänava jõepoolses küljes maju pole. Projektis on tänavaäärset kõnniteed eelistatud rohekoridoris paiknevale, olgugi et muudatuse hinnaks on üks puuderida.

Korrata Ansipi imet?

Milles on siis asi? Mis toimub Tartu linnavalitsuses? Mida arvab Tartu haljastusega tehtavast linnapea Urmas Kruuse, kes ametisse astudes soovis Tartust teha rohelise linna? Kuidas on Emajõe ääres kavandatu kooskõlas plaanidega muuta Tartu Euroopa parima elukeskkonnaga linnaks?

Kuigi valimised on veel kaugel, võivad mälestused ühest märgilise tähendusega Tartu alleest elada kaua.

Projekti saaks veel muuta, taastades tänavaäärse kõnnitee kavandatud asukohta allee ülemise puuderea.

Kahtlemata on paberite ümbertegemine ametnikele tülikas ja nõuab lisaraha, aga tehtud on sedavõrd suuri vigu, et nende parandamise eest tuleb maksta.

Herne tänava uuendamise ajal, kui tänavakatteks oli projekti järgi otsustatud panna lausasfalt, sündis Andrus An­sipi toetusel ime: linnavalitsus näitas vastuseks kodanikualgatusele head tahet ning lootusetuna näivast olukorrast väljuti üsnagi mõistliku kompromissiga.

Kas ime võib veel sündida ka Emajõe tänaval? Lähiaeg näitab, kas Tartu linnavõim tahab arvestada kodanikuühiskonna põhimõtete ja avalike huvidega. Hea tahtmise ja sisulise lähenemise korral on seni, kuni tööd pole alanud, veel kõik võimalik.