Eesti mustrid loovad hea tuju

Kunstimaja külgmises saalis on teiste hulgas Ene Parsi «Värvimitmus». Foto: Margus Ansu

Näitus «Eesti mustrid» lähtub rahvakunstist. Kas siin saab rääkida ka sõgedast antikosmo­poliit­lu­sest? Kuidas tundub see väljapanek kahe teise rahvusliku teemaga näituse taustal?

Näitusel «Räägime rahvuslusest! Ideoloogia ja identiteedi vahel» Tallinnas Kumus näitavad oma töid kunstnikud 11 riigist. Nad ei esita seisukohti, vaid pigem küsimusi, ja väga raskeid, ning need on üles kerkinud ka Eesti rahvaste ja kultuuride lõi­mumises.

Tartu Soome Instituudis on näitus «Rahvuslik maastik», kus video autor kirjanik Rosa Liksom arutleb erksinistes burkades naiste sobivuse üle Soome kaunisse loodusesse. Väga delikaatselt esitatud teema ei anna vastust.

Tartu Kunstimajas saab vaadata väljapanekut «Eesti mustrid», mis erineb kahest nimetatud näitusest lihtsa ja helge kontseptsiooniga. Eesti tekstiilikunstnikud Ehalill Halliste, Mare Kelpman ja Ene Pars on süvenenud eesti rahvakunsti, laskmata end segada häirivatest ideoloogiatest.

Värsked lahendused

Loomulikult on eesti rahvakunst inspireerinud meie tekstiilikunsti algusest peale. Otsestele eeskujudele toetumisel näib olevat üha raskem värskeid lahendusi leida, aga sel näitusel on seda tehtud erilise järjekindlusega ja väga õnnestunult.

Ene Pars on põhiosas keskendunud seelikute ja saanitekkide triipudele. Ta lõikab kangad ribadeks, mida ta nimetab lappideks, ja õmbleb need kokku, jälgides täpselt ühe või teise kihelkonna mustreid. Kihelkondade nimed on koguni vaipadele peale õmmeldud.

Nii tehnika kui ka dekoor on igivana, ometi on tulemus uudne, uhke, dekoratiivne ja rahvariiete tundjale armas.

Ehalill Halliste on kiindunud lillkirja, mida on kõige rohkem Põhja-Eesti tanudel ja käistel. Seda on kunagi teinud ka Nette Liivak, kuid Halliste tööd mõjuvad teisiti. Ta on rõhutanud pilgu «juhuslikkust», talunaiste teinekord kohmakatki käekirja on ta jälginud täpselt, mis muidugi nõuab gobelääntehnika meisterlikku valdamist.

Mare Kelpman on kasutanud seevastu moodsat tehnikat: ta on mittekootud kangale lasertehnika abil sisse lõiganud ažuursed mustrid. Tema tööd on paigutatud seinast eemale, nii et mustrid tekitaksid valgustuses seinale n-ö varjuvaipade rea, mis aga praegusel näitusel jäi kahjuks üsna ähmaseks.

Kõik kolm kunstnikku on lähtunud rahvakunsti elementidest, igaüks on omal viisil nende mõju ja omapära suurendanud. Tulemuseks ei ole mitte plagiaat, vaid eesti rahvuslik tekstiilikunst kolmel isikupärasel moel.

Rahvuslus ja piiratus

Lõpetuseks tsitaat Sandra Jõgevalt: «Nagu on näha Kumus avatud Rael Arteli kureeritud näitusel «Räägime rahvuslusest!», suhtub noor eurooplasest kunstnik igasugustesse rahvusluse ilmingutesse täiesti üheselt halvakspanuga. Ennast defineerib eelkõige oma rahvuse kaudu ainult piiratud, kompleksides sõge antikosmopoliit.» (Sirp, 26. veebruar, lk 12)

Mina olen end nimetanud naiivrahvuslaseks, kuid Sandra Jõgeva määratlus on mahlakam. Nendele, kes on minu meelt, soovitan ringkäigu mööda näitusi lõpetada Tartu Kunstimajas, et tekiks kauaks ajaks puhas kunstirõõm ja hea tuju.

Kolm kunstnikku
• Tartu Kunstimaja näitus «Eesti mustrid» koosneb Mare Kelpmani, Ehalill Halliste ja Ene Parsi töödest.
• Väljapanekut saab vaadata 14. märtsini.