Janar Zovo, kes peagi lõpetab Võnnu keskkooli, ja Mari Saar, kes esimesed üheksa aastat ka Võnnus koolipinki nühkis, seejärel Descartes´i lütseumi läks ja nüüd ülikooli jõudnud on, kinnitavad kui ühest suust, et Võnnu kooli haridus ei ole linna omast kehvem.
Mis siis, et väikeses Võnnu keskkoolis käib ainult kakssada õpilast.
Linna gümnaasiumissegi tuli Saar rohkem uudishimust, mitte sellepärast, et oleks kartnud Võnnus halvemini harituks jääda.
Zovo klassis käib koos temaga 11 õpilast ja neist igaühele jõuab õpetaja tunnis palju tähelepanu pöörata.
Saar oskas aga oma gümnaasiumiõpingutest Descartes´i lütseumis öelda, et kui korraga istub õpetaja ees üle kolmekümne teismelise, ei saagi ta kõigile kõike ära seletada ja nii peavad õpilased end ka rasketest ülesannetest ise läbi närima. See ongi peamine erinevus linna ja maa vahel – kas laps ja õpetaja ka suhelda jõuavad.
Zovo lisas, et palju sõltub ka konkreetsetest õpetajatest ja nende kooli tubli direktor on meelitanud Võnnusse palju tarku ja häid töötajaid.
Mari Saar, kes sai gümnaasiumi lõputunnistuse kätte eelmisel aastal ja õpib nüüd Tartu Ülikoolis bioloogia- ja geograafiaõpetajaks, ütles, et see pedagoog, kes sütitas temas tahtmise samuti see elukutse valida, töötab just Võnnu keskkoolis.
Kui koolitarkust saab ka maalt piisavalt, siis võib seal kurta teiste võimaluste vähesuse üle.
Zovo sõnas, et kuna suur osa üritusi toimub ikkagi linnas, bussid aga sõidavad Võnnust sinna üsna nadidel kellaaegadel, jääb väiksemast kohast pärit noortel tegutsemisvõimalusi väheks.
«Huviharidust võiks toetada,» ütles Saar. Sest muidu võib mõni talent rahapuuduse tõttu arendamata ja avastamata jääda, lisas ta.
Aga üldiselt on igaüks ikkagi ise oma tuleviku sepp ja aktiivsus on alati kasulik, jäi lõpuks noorte jutust kõlama positiivne noot.