«Oh, ma naersin nii, et tilgad püksis,» öeldakse mõnikord. Aga kui need tilgad on püksis iga köhatuse, jooksusammu või hüppamise peale, on asi naljast kaugel.
Operatsioon kuivatab tilgad püksis
1. märts 2010, 09:03
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Rohkem või vähem keerutades tuleb nüüd otse välja öelda, et jutt käib uriini- ja roojapidamatusest ning vaagnapõhjaelundite allavajest.
Tartu Ülikooli Kliinikumi naistearst Tiiu Hermlin märgib, et niisugune piinlik häda ei ole ainult vanade inimeste haigus. «Aga ka vanaduse juurde ei pea pissilõhn ilmtingimata kuuluma,» sõnab ta.
Abi on tänapäeval olemas – lõtvunud vaagnapõhjalihaseid saab lingude või võrksüsteemidega tõsta ning toestada nii, et siseelundid asetuvad tagasi oma õigele anatoomilisele kohale, mis tagabki taas nende normaalse töö.
Võrkkiigemäng
Ühest küljest on naiste vaagnapõhjalihaste ja sidekoe ülesanne olla elastne, sest muidu ei saaks naised sünnitada. Teisest küljest peavad lihased olema piisavalt tugevad ja sitked, et toestada kõhuõõne organeid – põit, soolestikku ja emakat – terve inimese eluea.
Aga kui see võrkkiigetaoline lihaskond koos sidekoega kas mõne haiguse, kontimurdva töö, raskete sünnituste või kõrge ea tõttu ülemäära lõtvub, hakkab vaagnapõhi sarnanema mitte enam vetruva võrkkiige, vaid väljaveninud reformvoodiga. Ka elundid vajuvad allapoole ning nende normaalne tegevus häirub.
Tiiu Hermlin märgib, et ajapikku saab niisugune olukord minna ainult hullemaks, mitte kunagi paremaks. Ja see toob kaasa juba terve hulga sotsiaalseid probleeme.
«Kas inimene saab olla poes kassapidaja, kui ta vajab tualettruumi iga poole tunni tagant?» küsib ta. «Või kas inimene saab töötada õpetajana, kui ta ei suuda kontrollida oma gaaside hoidmist või roojapidavust?»
Inimesed loobuvad piinliku häda tõttu harjunud elulaadist, sportimisest, tantsimisest, reisimisest. Nad ei söanda sellest rääkida ei arstile ega isegi oma lähedastele. Nad kapselduvad endasse, ja lõpuks mõjub see psüühikale. «Mis elu see on,» küsib Hermlin ning vastab: «See on kurb elu.»
Naistearst Tiiu Hermlini noorim patsient, kelle vaagnapõhjalihaseid ta korrigeerinud on, oli 34-aastane, kõige vanem 82-aastane.
Ühest nüansist räägib Hermlin veel. Raske sünnituse tagajärjel saadud tupelihaste trauma võib põhjustada valuliku ja ebamugava suguelu. «Tean noori peresid, kus on seetõttu lahku mindud. Aga tuppe korrigeeriva plastilise lõikusega on võimalik aidata,» ütleb ta.
Vaja kindlasti võimelda
Hermlin manitseb lõpuks, et naised ei ole loodud suurte raskuste tõstmiseks ega raskeks füüsiliseks tööks, ning soovitab naistel kindlasti võimelda. «Vaagnapõhjalihaseid treenib hästi just Pilatese treening. Allavaje korral ei sobi aga jõusaal ega võimlemine, kus palju hüplemist,» märgib ta.
Vestlusi naiste intiimtervise teemal soovitab Hermlin sirvida netiportaalist www.naistetervis.eu.
Aastas tehakse Tartu Ülikooli Kliinikumi naistekliinikus umbes 400 vaagnapõhjaoperatsiooni. Opereerivad naistearstid Tiiu Hermlin, Ülle Kadastik ja Vaalja Kroon. Selle probleemiga haigetele on naistekliiniku nõuandlas kolmapäeviti eraldi vastuvõtt.
Pissipidamise piin
Katrin ei taha oma haigusest praegugi täisnime all rääkida. Mis sest, et kõik hädad, mille käes ta vaevles, on nüüd minevik. Ikkagi ei soovi ta, et võõrad inimesed ta lugu teaksid.
«Mu mees teadis mu häda küll, aga isegi tema käest ei söandanud ma küsida, et kas mul on juba pissihais juures või ei ole,» sõnab ta. «Ma küsisin seda lõpuks oma tütrelt, sest hirm oli nii suur.»
Katrini hädad said alguse kümne aasta eest. Ta oli siis 43.
«Ehitasime maal maja,» meenutab ta. «Eks me tegime kõik ise... Ikka oli vaja midagi tõsta või tassida. Siis märkasingi, et kui ma vähegi pingutan, on – muudkui sirts ja sirts – piisad püksis.»
Katrin ütleb, et kui nad abikaasaga mõne pikema sõidu ette võtsid, siis vaatasid koos alati täpselt järele, et tee peale jääks piisavalt tihedalt WCsid.
Lõpuks jõudis Katrini olukord selleni, et ootamatu ja väga tungiv pissihäda võis teda tabada kõikjal – poejärjekorras, tänaval, teatris.
«Ja kus sa siis ikka jooksed, jalad ristis... Tollal kasutasingi juba mähkmeid, ja siis see hirm mind tabaski, et äkki ma juba haisen,» meenutab ta.
Katrinit opereeriti eelmise aasta detsembris. Arsti, kes teda aidata oskaks, pidi ta otsima tükk aega ja mitu korda sai tal endal ka julgus otsa. Perearst soovitas vaid tablette ja istevanne.
«Ma olen üliväga tänulik mind opereerinud arstile ja julgustan kõiki naisi, kel selline mure on, günekoloogi poole pöörduma,» ütleb ta lõpuks. (TPM)