Ööklubid lõpetavad ja lüpsjad alustavad

ASi Tartu Agro lüpsja Krista Piho ja tema kolleegid käivad tööl kahekaupa. Vahetuses kulub lüpsjapaaril ligi 550 lehma lüpsmiseks viis ja pool tundi. Foto: Sille Annuk

Valjult mängivast raadiost tuleb nädala suurim hitt. Lehmad kuulavad seda Tartu külje all Vorbusel suures laudas lüpsiplatsil rahulolevate nägudega ning levitavad rammusat laudalõhna.

Ligi 1200 lüpsilehmaga Eesti kümne suurima piimatootja hulka kuuluva Tartu Agro lüpsjatel on kell 11 hommikul Vorbuse laudas alanud päeva teine lüps. Esimene, päevast ja riigipühadest hoolimata igal öösel kell kolm algav lüps on juba unustatud.

«Me ise tahtsime nii vara alustada,» selgitab lüpsja Krista Piho (26). Ilus noor naine seob pika kummipõlle ette, haarab ämbrist puhta pehme lapi, tõmbab nagu möödaminnes lehmal nisad puhtaks ja sõõrutab neid mõne korra, et piim jooksma hakkaks. Juba on nisakannud oma kohal ja soe piim voolab torusid pidi suurde terastünni suures teises ruumis.

Vorbuse laudas on ametis kuus lüpsjat, neist kaks on mehed. Kõik on täisjõus ehk 26–47-aastased. Kahekaupa tööl käivatel lüpsjatel tuleb vahetuses lüpsta ligi 550 lehma. Nende platsile ajamiseks, lüpsmiseks ja tööriistade pesemiseks kulub keskeltläbi viis ja pool tundi.

Öösel käed surevad

«See on pingeline aeg,» märgib Krista Piho ema Silvi Piho (47), kes hakkas lüpsjaks juba vene ajal. «Kui sul lehmadest ja oma tööst ükskõik ei ole, siis ei saa lüpsi ajal isegi kempsu minna. Silm peab kogu aeg peal olema, sest mõni lehm saab varem tühjaks, kui masin lõpetab. Mõne pead aga käsitsi üle tõmbama.» Rääkimata sellest, et haiged lehmad tuleb eraldi lüpsta.

Vahetusi on kolm: kell kolm öösel, kell 11 päeval ja kell seitse õhtul. Lüpsjapaar on ametis neli päeva järjest: esimesel päeval kell 11, teisel kell kolm ja kell 19, kolmandal kell 11 ning neljandal kell kolm ja kell 19. Siis tuleb kaks puhkepäeva. Noh, väljakutsete otsijad! Kas tahate end laudas proovile panna?

«Kerge see töö just pole,» märgib rahuliku sammuga ühe lehma alt teise alla astuv lüpsja Tiia Virok (31), kes on Vorbuse laudas töötanud üle aasta.

«Minusugune saab siin hakkama, olen tööga harjunud.» Kodus on tal kolm lehma, perenaine lüpsab neid masinaga.

«Töö on füüsiliselt päris raske, talvel on lüpsiplatsil üsna külm,» lisab Krista Piho ja pühib näolt ära lehmakoogist lennanud pudemed. «Öösel mul käed surevad ja liigesed valutavad.» Õmblusfirmas viimistlejana töötamine oli lüpsjatöö kõrval nali, lisab ta. Aga õmblusfirmas ei makstud nii palju palka, kui makstakse lüpsjale.

Palk sõltub Tartu Agro Vorbuse ja Rahinge lautades töötaval 12 lüpsjal tulemusest, paremad teenivad ligi 11 000 krooni. «Paljud tahavad lüpsjaks suure raha pärast,» märgib Vorbuse lauda juhataja Valmar Nukk. «Aga suurt raha siin lihtsalt ei teeni, töö on väga raske ja väga vastutusrikas.»

Praegu ettevõttel lüpsjatest puudust pole. Aga pole ka soovijaid. «Enamik ainult helistab ja küsib palga suurust, lauta ei tule nad vaatamagi,» märgib juhataja. «Ja kes tulevad, need seisavad natuke aega lüpsiplatsi servas, hoiavad nina sõrmedega kinni ja kaovad siis,» lisab Krista Piho.

«Lüpsjaid ei ole kerge leida, sest see on raske ja must töö,» kinnitab ka Pärnumaal ligi 1100 piimalehma pidava Halinga loomakasvatuse juht Karin Feldmann. «Aga kas kaupluses kaksteist tundi jala peal seista on kergem? Ja kas voodihaigete eest hoolitseva hooldaja töö on puhtam?»

Halinga lehmi lüpsab 26 naist, kellest esimesed sõidutab tööliste buss kodust lauta hommikul kella neljaks. Lüpsiplatse seal veel pole, torusselüps käib nagu vene ajal kolhoosis: lüpsja kõnnib nisakannudega ühe lehma alt teise alla, ikka kükki ja püsti, nii 60 lehma korraga läbi.

2008. aastal oli Halinga lüpsjate keskmine palk 10 000 krooni, nüüd saavad parimad 9000 krooni, teised 6000–8000 krooni, maksud tuleb maha arvata. «Minu arvates on seda vähe, aga midagi pole teha,» ütleb Karin Feldmann.

Kui palju Eestis lüpsjaid kokku on, pole teada, sest selliseid andmeid ei ole ühelgi ametil. Eestis on ligi 96 000 piimalehma ja kui iga 60 lehma kohta tuleb lüpsja, siis võiks meil olla selle töö tegijaid ligi 1600, pakub Eesti suurima piimakarja, Järvamaal asuva Väätsa Agro loomakasvatusjuht Urmas Juhvelt.

Aga nii palju neid ei ole, sest osas lautades on inimese asemele tulnud lüpsirobotid. «Hea lüpsja on parem kui robot ja robot on parem kui halb lüpsja,» ütleb Urmas Juhvelt. «Lüpsja töö pole masinlik. Seda ametit pidav inimene peab looma tundma ja tunnetama.»

Sarvik on hea kuulaja

«Mulle lehmad meeldivad,» muheleb Krista Piho, «mul on kohe hea meel, et ka minu lapsed saavad laudas käia, nad ei karda lehma.» Ta võtab vooliku ja puhastab oma edevaid lillelisi kummikuid. «Müüja kiitis, et need on ilusad, nagu loodud linnas käimiseks,» naerab Krista Piho. «Ütlesin, et lähen nendega lauta. Ta ei uskunud!»

Lüpsiplatsile saabub lehm number 2216. «Tuti tuli,» rõõmustab Krista Piho. Udarat puhastades räägib ta, et igal lüpsjal on oma lemmikud, kellest juttu jätkub kauemaks.

Näiteks Oone on igavene kekats, rekordlehm Neti oli alguses väga häbelik, jooksis eest ära, aga nüüd laseb end juba sügada. Number 7855 ehk Sõbranna nõuab kommi, pugejad aga tähelepanu. «Kui pugejast välja ei tee, siis müksab ta sarvega,» naerab Krista Piho.

«Sarvik tuleb oma suurte sarvedega ja ootab kallit,» lisab Silvi Piho. «Ta tahab väga, et talle midagi kõrva sisse sosistaksin. Oi kuidas ta kuulab.» 

Pea maani ulatuva udaraga 103 on lüpstud, raporteerib Silvi Piho. Tabloo näitab, et aega kulus selleks viis minutit ja piima andis ta 20,9 kilo.

Raadiost kostab täistunni signatuur, algavad uudised. Lehmad kuulavad ja vangutavad päid. Lüpsjad pühivad higi ja jätkavad. «Lüpsjad ei kao Eestist kuhugi, see pole väljasurev amet, sest piimatootjad ei kao,» on Karin Feldmann veendunud.