Veemoto isa hinges pesitseb ikka veel spordipisik

«Mina olen Leningradis valmis tehtud, aga sündisin siin, Tartus,» kirjeldab Karl Kivastik oma elu algust 21. mail 1921. aastal.

Spordihuvi  päris Karl isalt Julius Kivastikult, kes oli maadleja ning pidas Tartus Rüütli tänavas sporditarvete poodi.

«Isa oli Venemaa koondise liige,» räägib Karl Kivastik loo, kuidas isa pidi koondisega USAsse sõitma. Oli juba laevale astumas, kui ema lasi saata telegrammi, et üks lähedane on suremas ja isa sõitku koju. Ema kartis, et isa USAst enam tagasi ei tule. Isa olnud pärast maruvihane.

Isa käis tihti läbi seitsmekordse maailmameistri Jaan Jaagoga, toonitab Karl Ki­­vas­­tik.

«Kõikide poiste kõige vahvam koht,» otsib Karl Kivastik oma pildipagasist foto Koitjärve laagrist, kus ta poisipõlves igal aastal käis.

Nooruses tegeles ta peaaegu kõigi tollal viljeldud spordialadega. Korvpall paelus aga kindlasti kõige enam. «Olime algkoolide meistrid, keskkoolide meistrid, Tartu linna ja Moskva meistrid ka,» võtab ta tiitlid kokku. Viimane neist on seetõttu eriline, et Moskva kõrgkoolide 1944. aasta meistrivõistluste võitjameeskond koosnes vaid eestlastest.

Slaalomis on tal tagataskus Kalevi meistri tiitel: «Eesti meistriks ma ei tulnud, kolmas olin.»

Juba 14-aastaselt sai ta Tartu noortemeistriks lauatennises, hiljem koguni 14-kordseks Eesti meistriks.

Ka võrkpallist pole Kivastik puutumata – 1947. aastal tuli Eesti meistrivõistlustel teiseks.

Sõda võttis ka Karl Kivastiku endaga kaasa. «Valesti oli lehes kirjas, et vagunitäis püssimehi saatis Tartu poisse. Meil ei olnud ühtegi saatjat. Me oleks võinud tuhat korda ära minna, mitte keegi ei oleks seganud,» kirjeldab ta. Osa poisse olevatki rongi pealt maha hüpanud ja koju sõitnud.

Nagu tollal paljude eestlastega, juhtus ka temaga nii, et tema sattus Vene ja vennad Saksa poolele. Vanem vend oli ohvitser, lõpetas koos Arnold Greeniga Tondi sõjakooli.

«Olime tööpatis ja Eesti korpuses. Kui Velikije Luki lahingud olid läbi, pidime minema Saaremaale. Vaevalt ma sealt tagasi oleks tulnud,» arvab Ki­­vastik.

Ta jutustab pikalt sõjast. Ka sellest, kuidas ta ei julgenud algul alla kirjutada käskkirjale, millega ta (nagu lõpuks selgus) demobiliseeriti ja Moskva kehakultuuriinstituuti suunati.

Ema-isa sõitsid vahetult enne Karl Kivastiku Tartusse naasmist Rootsi. Kaasa läks Karli väike suhkruhaige õde. Tollastes Eesti oludes oleks õde Kivastiku väitel poole aastaga ära surnud. Rootsis elas ta aga 20 aastat.

«Tal oli huvitav elu see 20 aastat – oli seal noorteorgani­­satsioonides, seiklesid mööda Euroopat ringi,» nendib ta.

Tartusse tagasi tulnud, hakkas Kivastik siinset spordielu vedama. Oli kõigepealt Tartumaa kehakultuurikomitee õppeosakonna juhataja.

1949. aastal sai temast kehakultuuri ja spordi komitee esimees, seejärel spordiühingu Kalev juht.

«Kalevis hakkasid nad mind norima isa pärast...» – nagu tollal tihti tavaks, vallandati ka Karl Kivastik Kalevist poliitilistel põhjustel: isa ärimees, vennad Saksa sõjaväes.

«Õlletehase asedirektor Lamp kutsus mind müügiosakonna juhatajaks, aga Georg Vanamölder sai mu tee peal kinni ja ütles, et mis sa lähed äri tegema, me teeme jahtklubi, tule siia,» kirjeldab Kivastik oma edasise elu määranud muutust.

1954. aastast vedas Karl Kivastik juba veemotosporti Tartus. Asutati Tartu Kalevi jahtklubi veemotosektsioon. «Enne ei olnud midagi,» kirjeldab ta Eesti veemoto olukorda.

Esimesed veemotovõistlused peeti 6. juunil 1954 Emajõel. Kivastikul  oli seal kanda peakohtuniku roll. Võisteldi viies võistlusklassis ja protokollis oli 12 kihutajat.

Kivastik kiidab tollast Tartu kõrget võimukandjat Rudolf Meijelit: «Kui mul oli asju vaja ajada, siis läksin tema juurde. Ei olnud vaja ette teatada ega midagi... ja ta pikalt ei rääkinud... helistas, et Kiva tuleb sinna ja lahenda see asi ära.»

Kivastik otsib mapi vahelt võistluste pilte. Enamasti kohtunikutööst, kuigi ta ka ise võistles. Tema kontos on kaks Eesti rekordit.

Kivastik ei piirdunud ainult ringrajal sõitvate paatidega. Tõsiselt propageeris ta mootorpaatide kaugsõitu ja pikematel sõitudel oli ka ise paadis.

Mees tegi ka veesuusatamist. «Tartu esivõistlustel olin. Poid pandi üles ja kaater vedas võistlejaid. Kõik ei saanudki hakkama, suusatamise Eesti meister Erna Abel ei saanud startida. Start oli parve pealt, kaater tõmbas su minema. Ja kui sa õiget hetke ei tabanud, tõmbas su vette,» mäletab Kivastik ühte võistlust.

Üks suuremaid tegusid, millega Karl Kivastik hakkama on saanud, on veemotobaasi rajamine Kvissentali.

«Ega kuskile polnud paate panna ja kuskil ei olnud võistlejatel olla. Hakkasin kohe asju ajama. Ehitamine käis kap­­remondi nime all,» kirjeldab ta. «Materjale küll Moskva kaudu ei pidanud ajama, aga tegemisega oli jama. Nullist hakkasime peale – krundi saamised ja ehitusmaterjalid jne.»

Karl Kivastik vedas Eesti veemotoelu üle 40 aasta. Pensionile läks ta alles 1998. aastal. «Mis ma just pensionile läksin , aga mõtlesin, et aitab,» ütleb ta.

Pensioniikka on jõudnud ka Karli kolmest pojast vanim, Arne. Mardil ja Toomasel on sinna veel aega. Mart on tuntud kirjanik, Toomas on tegev TÜ Kliinikumis.

Kas Kivastikul õnnestus  ära teha kõik, mis tahtis? «Ei tea... praegu tundub, et mõni asi läheb natuke teistmoodi. Aga see ei olene minust ega olene nendest, kes praegu teevad,» möönab ta.

«Vanasti seisis asi kõik ainult fanatismil. Nii ka praegu – kui fanaatikuid ei oleks, ei juhtuks midagi. Ei saagi nõuda, et kõik makstaks kinni,» sõnastab Kivastik tõe.

Karl Kivastik ei usu, et ta midagi teistmoodi teeks, kui ikka veel veemotoelu veaks: «Paatide ehitamise võiks viia rohkem tööstuslikule tasemele. Poisid teevad siiamaani ise paate.»

«Pole häda,» hindab ta Tartu veemotokate viimaseid tulemusi. «Raudva tuli maailmameistriks. Sõidavad kõvasti.»

Tartut peab Karl Kivastik spordisõbralikuks linnaks. «Linnajuhid on ise olnud spordimehed ja spordipooldajad. See, mis nendest sõltub ja sõltus, on tehtud. Kõike paratamatult ei jõua,» võtab ta kokku.

• Sündinud 21. mail 1921.

• Nooruses tegelenud tulemuslikult pea kõigi tollal viljeldud spordialadega. Meelisala oli korvpall.

• 1944–1953 juhtis Tartu spordielu.

• 1953–1989 juhtis Eesti veemotoelu.

• Eesti koondise peatreener mitukümmend aastat.

• NSV Liidu meistrivõistluste peakohtunik, üle­­liidulise kategooria kohtunik.

• Rajas Kvissentali veemotobaasi (valmis 1985).

• 2010. aastal esitas kultuuriministeerium ta spordi elutööpreemia kandidaadiks.

Karl Kivastik oli mu isa sõber. Sõitsid koos isaga slaalomit. Läbi ja lõhki spordimees – nii sain mina temaga kokku.

Hiljem hakkasin ma Mart Tanieli juures käima veemototrennis ja Kiva juhtis tollel ajal kogu seda veemotovärki. Baas oli siis natuke jõe poolt allapoole.

Ta on läbi-lõhki veemotovedaja. Tänu temale saime uue baasi. Aga mis ta mulle kõige rohkem selgeks õpetas, oli kellaaeg. Igas mõttes. Sõnapidamist ka.

Ta on väga huvitav mees. Täitsamees.