Leivakombinaat levitab endiselt head hõngu

Pere Leivas juuretisi ja tainast valmistav annelinlane Kristjan Ainsalu Ropkas elada ei tahaks, sest see kant on liiga tööstuslik ja ka majad üksteisele liiga lähedal. Foto: Sille Annuk

Koos vene ajaga kadus Ropkast ka palju ettevõtteid. Üks neist oli näiteks linnaosa hirmsa haisuga matnud lihakombinaat. Aga Ropkas mõnusat leiva ja kaneelisaiade lõhna levitav Pere Leib kestab.

Pere Leiva eelkäija, Tartu leivakombinaadi uus kontori- ja tootmishoone valmis Ringtee tänava alguses 1969. aasta lõpus. 1970. aastast läksid seal leivad-saiad ahju.

Pere Leiva meister-tehnoloog Eha Tätte läks leivakombinaati tööle 1976. aasta 2. märtsil. «Paar esimest suurt kortermaja oli siis siin juba olemas,» meenutab ta. «Bussipark oli vist kah olemas. Aga bussid siia ei sõitnud, Alasi peatus oli viimane.»

Leivakombinaadi järel valmisid Ringteel pimedate õppe- ja tootmiskombinaat ning tolle aja kohta väga moodne ja mehhaniseeritud filmibaas.

Alguses oli küll vangla pärast kõhe, tunnistab Ropkas elav ja töötav Eha Tätte.

Eha Tätte elab töökoha lähedal Vasara tänavas oma majas. «Eks see kant on ikka senimaani tööstusrajoon,» ütleb ta oma kodukandi kohta. «Kõik tööstushooned on siin peale lihakombinaadi ju alles, ainult omanikud on neil uued.»

Elu üle Ropkas ta ei kurda. «Siin pole millestki puudu,» kinnitab Eha Tätte. «Kõik on olemas – poed, apteegid. Kes tahab, võib kutsekoolis sportimas käia. Mul on aed, saan seal rahulikult askeldada.» Mujal elada ta ei tahakski.

Kui algas vangla ehitus, oli ka Eha Tätte pisut ärevil. «Alguses oli küll vangla pärast kõhe,» tunnistab ta. «Aga nüüd see koht mind enam ei häiri.» 

«Need ei saa sealt ju välja,» naerab Pere Leiva leiva- ja saiatsehhi juhataja Maie Kaasikoja. Tema käib tööle Supilinnast. Tööle käia on tal mugav: istub kodu lähedal Ujula Konsumi juures number neli bussi ja sõidab peaaegu töökoha treppi.

Ropkas või Varikul Maie Kaasikoja elada siiski ei tahaks. «Mulle meeldib ja sobib Supilinn,» põhjendab ta.

«Siin küll elada ei tahaks,» ütleb ka Pere Leivas juuretisi ja tainast valmistav Kristjan Ainsalu. «Ropkas on kõik ikka väga tööstuslik ja ka majad üksteisele liiga lähedal.»

1992. aastast Pere Leivas leiba teeniv Kristjan Ainsalu elab Annelinnas. Tööpäeviti pole kodu ja töö vahet liikumisel probleeme, sest siis sõidab Ropka ja Annelinna vahel linnaliinibuss. Aga puhkepäevadel tuleb Kristjan Ainsalul tööle jõudmiseks mitme bussiga sõita. Suvel on lihtsam, siis saab jalgrattaga tulla.