Tänavuse aasta kahe kuu jooksul olen käinud kolmel turismimessil: Helsingis, Riias ja Tallinnas.
Tiia Teppan: kas turismimess või turismilaat?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Oleme harjunud käima messidel oma tooteid ja teenuseid tutvustamas ja reklaamimas ning sama valdkonna kolleegidega suhtlemas, kontakte vahetamas.
Helsingis ja Tallinnas oli tõesti suur publikuhuvi ja messihallides liikus väga palju rahvast, räägitakse isegi külastajate rekordist – Tallinnas kolmel päeval kokku 23 734 inimest. Samas oli Riia mess kokku kuivanud, mahtudes ühte saali, kuid sinnagi jätkus huvilisi.
Paraku on tekkinud ka küsimusi: kas on tegemist messide või hoopis turismilaatadega; kas külastaja on tulnud odavat ja soodsat, ehk isegi tasuta nänni saama või on tegemist tõsiste turismigurmaanide ja reisikorraldajatega?
Kindlasti on nii ühte kui ka teist liiki tulijaid, aga mida rohkem on messil suveniiride, leiva, sõira, seebi, kruusi või ehete müümist, seda enam tundub mess laadana. Loomulikult on kena tava pakkuda maitsmiseks oma kodukohast pärit erilist toodet – sõira, leiba, isegi suppi –, aga kui turunduseesmärgil korraldatud loterii toimub ka raha eest, siis tundsin end küll laadalisena.
Mulle väga meeldis Tartu linna esinduse algatus: loteriis sai osaleda, vastates Tartumaad puudutavatele küsimustele. Originaalne idee ja samas hariv ning teadmistelinnale kohane.
Selle loterii vastu tundis väga suurt huvi meie lõunanaabri Vidzeme piirkonna turismiameti juhataja, kes kutsus lausa tõlgi kohale, et selgust saada, mis loterii see selline on. Seega paistsime spetsidele silma küll.
Mõni aasta tagasi sai oma teenust tutvustada voldikute, reklaamlehtede ja sooduskupongidega, tänavune aasta näitas uut lähenemist. Kui klient ei saa messilt midagi praktilist kotis kaasa võtta (kas või kilekotti ennast), siis on ta pettunud, ning tasuta kilekoti või nokamütsi pärast käib lausa tunglemine.
Paraku jääb ettevõtjale küsimus, kui palju neist kilekotituristidest-korilastest on tegelikke turiste. Eelmisel aastal korraldasime väikese eksperimendi: jaotasime messil laiali mitusada väga suure soodustusega messipakkumist-kupongi, kuid suve lõpus pidime paraku tõdema, et Tartusse ei jõudnud neist tagasi mitte ühtegi.
Kas messikülalised üldse ongi potentsiaalsed turistid või hoopis laadalised? Turundus kui selline on kolinud hoopis uude ja järjest populaarsemasse kanalisse – internetti. Nii mõnigi messikülaline ei soovinud toodete tutvustust, vaid ütles otse välja, et selle info sai ta juba netist kätte.
Silma hakkavad ka järjest põnevamad ja kaunimad messiboksid alates vanadest autodest Riias ja Helsingis kuni suurte purjepaatideni välja. Tartu lodjakoda oli oma uhke Emma keset halli püsti pannud ning lõõtsmoonik lõbustas rahvast.
Messil sai näha nii maskottkarusid ja -jänkusid kui ka rahvatantsijaid ja hommikumantlites spaa pakkujaid.
Kokkuvõtteks peab kõigile turismiedendajatele järgmiseks aastaks soovima geniaalsete müügibokside väljamõtlemist ja laadalistele on vaja kaasa võtta ka hulgaliselt tasuta nänni.
Turundust aga teeme hoopis netis – kodulehed, otsepostitused ja sotsiaalvõrgustikud (Orkut, Facebook, Twitter) teevad ära voldikute ja reklaamtrükiste töö. Hoiamegi siis keskkonda – trükime vähem paberit, mis paraku võib väga kähku prügikasti lennata...