Lumeuputusest hoolimata näeb tänavail jalgrattaid

Naelkummide aeg on alles ees – see tuleb siis, kui külavaheteed sulailmaga jääväljadeks muutuvad. Foto: Internet

Kuigi hanged kõrguvad kohati suisa silmini, sõidab arstiüliõpilane Hanna Lindmäe (23) ikka sageli kooli või poodi jalg­rattaga.

«Alguses, kui talvel rattaga kooli tulin, ütlesid kursuseõed, et täitsa hull peast,» naeris Lindmäe. Hullukspidamisi tähele panemata sõidab ta lumes rattaga siiamaani, sest nii saab ka külmal ajal kohale kiiremini ja mugavamalt kui jalgsi.

Neid, kes tänavu Tartus talviseid teeolusid trotsides ratastega ringi liiguvad, võib olla paarisaja ringis, hindas jalgrattaklubi Vänta Aga president Rein Lepik. «Kümme-viisteist aastat tagasi oli kaks –  mina ja veel üks,» sõnas ta.

Autojuhtide seltskonnas tekitab talviste ratturite mainimine pigem imestust. Tihti roolis istuv liikleja Andri Sab­rodin ütles, et kahe- ja neljarattalised mahuvad küll sõbralikult koos tänavatele ära, aga mõistuspäraselt käituv inimene võiks tema sõnul tänavuse erakorralise lumerohkusega hoopis suusatada ja jätta need vähesed sõidetavad teerajad tänavatel siiski autode tarbeks.

«Rattaga talvel liikluses on ju oht kondid puruks sõita suur,» leidis Sabrodin.

Harjumise asi

Meie kultuuris kehtibki hoiak, et ratas käib talvel keldris, sõnas Tartu jalgrattateede koordinaator Toomas Põld, kes samuti mitu korda nädalas rattaga linnaservas asuvasse teise töökohta sõidab.

Tema sõnul on vanematel inimestel selline suhtumine rohkem sisse harjunud, nooremaid võiks aga teavitustööga ärgitada julgemalt talviti jalgratta selga istuma.

Soomes Rovaniemis, kus pool aastat lumi maas, kasutab iga neljas inimene talvel jalgratast, tõi Põld rattalembese näite külmemast kliimast

Ka Lindmäe leidis, et talvine rattasõit on ainult suhtumise küsimus, tegelikult lumistes tänavates midagi  pedaalijatele ületamatut ei ole. «Suure muda sees on vahest veel raskem sõita kui lumes,» ütles ta, «jää peal pole ka otse sõita üldse raske, libe hakkab siis, kui keerama peab!»

«Ohutus sõltub sõidustiilist,» sõnas Lepik, kes ei ole kordagi talvises linnas rattaga kukkunud, kuigi väntab igal talvekuul maha kuni sada kilomeetrit.

Libedaga tuleb arvestada pikema pidurdusteekonnaga, samuti sellega, et lumevallide vahel võib ratas märkamatuks jääda.

Kõige suurem risk on kukkuda siis, kui ratta alla jäävad lume all peidus olevad jääkonarused või libedad kaevuluugid, juhtis Lepik tähelepanu ohukohtadele.

Tuleb ka arvestada, et lumekuhjasid täis tänavatel on kõigile liiklejatele vähem ruumi, ja valida vastav sõidukiirus ja -trajektoor, lisas ta.

Vahel autost kiirem

Lepik sõnas, et hämaral ajal on eluliselt tähtis end nähtavaks teha, kindlasti peaksid ratta ees ja taga põlema tuled.

«Eks näpud ja põlved külmetavad küll, aga need külmetavad ju kõndides ka,» sõnas Lindmäe, kes ka kahekümne miinuskraadiga jalgrattasõidust ei loobunud.

«Varustus peab olema korralik, mitte tingimata kallis,» ütles Lepik ja lisas, et eriti tuleb rattasõidul kaitsta põlvi.

Põld tõi välja veel ühe jalgratta eelise: selleks ajaks, kui auto mootor soojaks ja klaasid jääst puhtaks saavad, on rattur, kes selliste asjade pärast muretsema ei pea, mõnikord juba sihtpunktis kohal.

Velodele naelad kummi

Kui tee on eriti libe, aitavad ratturitel kindlalt püsti püsida rattapoodides müüdavad naelkummid. Hawaii Ekspressi müügispetsialist Pertti Juronen ütles, et neilt ostetakse kuus umbes kümme jalgratta naastrehvi.

«Meie kindlad kliendid on Ekspressposti postiljonid,» rääkis Velospetsi poe juhataja Priit Kalja. Rattaringi juhataja Rimmo Kirsimäe sõnul on aga peamine naelkummide aeg alles ees – see tuleb siis, kui külavaheteed sulaga jääväljadeks muutuvad.

«Lume peal ei tule naelkummi eelis nii palju välja, aga jääl on sellega parem,» rääkis Juronen, kes ise on terve talve sõitnud tööle kaherattalisega, millel all tavalise maastikuratta kummid.

Parema pidamise kõrval on naastrehvi miinuseks suurem veeretakistus, mis tähendab mittelibedal pinnal rohkem väntamisvaeva, lisas Juronen. (TPM)