/nginx/o/2010/02/22/318381t1hb575.jpg)
Vanemuises vähem kui aasta tagasi lavale tulnud tantsulavastuse «Kevade» kõrval tervitab nüüd publikut sõnalavastus «Huntluts», mis põhineb Mati Undi näidendil «Täna õhta viskame lutsu».
Vat sulle Lutsu!
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Erinevalt Undi peaaegu viietunnilisest maratonlavastusest, nagu see oli 1998. aastal Eesti Draamateatris, on Ingo Normet jätnud Vanemuises lavaversiooni loomisel kõrvale nii mõnedki tegelased ning keskendunud peamisele.
Hannes Kaljujärv (Toots), Aivar Tommingas (Kiir) ja Janek Joost (Lible) suutsid oma mänguga tekitada minus kui vaatajas kõige ehedama pildi Paunvere elust ja olust.
Tõde ja õigust kuulutava Kiire olemus meenutab mulle omakorda Tammsaare härra Maurust, keda Tommingas kehastab Elmo Nüganeni lavastuses.
Aeg ja rõõmud
Mida rohkem etenduses aeg edasi läheb, seda enam muutub ka lavapilt. Tähelepanelik vaataja tabab selgelt ära erinevad ajastud ja ühiskonnaolud, mille vaheldumist rõhutatakse lavastuse kunstilise ja tehnilise poolega.
Erinevalt Undist on Normet pööranud rohkem tähelepanu loole, mis ka etendust vaadates hästi välja tuleb.
Publiku eest jooksevad läbi tuttavad pildikesed Lutsu teostest. Näidendi intertekstuaalsus muudab aga etenduse jälgimise kohati keeruliseks – on ju lavatekst pandud kokku mahukatest teostest, mis sisaldavad palju magusaid kohti, mida võiks lavale tuua.
Kiired üleminekud ühelt stseenilt teisele muudavad üldpildi katkendlikuks ja hüplikuks. Aga kas polnud Undi sõnul Lutsu loomingule omane just selline stiil?
Kooliaegsete tempude meenutamise järel hakkavad üha rohkem esile kerkima mitme tegelase abieludraamad. Hingelistes küsimustes annab nõu üsna märkamatult erinevatel ajatasanditel ringi liikuv Luts (Jüri Lumiste).
Melodraamaks laval siiski ei lähe. Lavastaja on säilitanud Lutsu pehme huumori ja kõnekeele, mis on puhas modernsetest elementidest.
Elamine soosillal
Maailm on suur ja lai. Kunstnik Liina Unt on toonud lavale Vooremaa lõputud taevad, mille kõrval mõistab nii mõnigi tegelane, kui tibatillukene on ta ühes oma muredega. Mõistab sedagi, et kõik on juba kunagi olnud.
Tegelased käivad kogu oma elu justkui mööda soosilda – vahel kaob pind jalge alt ning seejärel tuleb jälle tagasi. Soov leida tee iseendani hoiab sillalt maha kukkumast. Kas neil jätkus piisavalt tahtejõudu ootamatute lõppakordide kiuste? Kes seda teab.
Etenduse lõppedes tekkis mul tahtmine võtta Oskar Lutsu teosed uuesti käsile ning süveneda neisse põhjalikumalt. Mõtlemisainet ja avastamise võimalusi leidub küllaga.
«Huntluts»
• Vanemuise suures majas esietendus 20. veebruaril «Huntluts», Mati Undi lugu Oskar Lutsu teemadel Ingo Normeti lavastuses.
• Kunstnik Liina Unt ja valguskunstnik Andres Sarv.
• Mängivad Robert Annus, Hannes Kaljujärv, Aivar Tommingas, Jüri Lumiste, Tanel Jonas, Riho Kütsar, Janek Joost, Markus Luik, Raivo Adlas, Margus Jaanovits, Marika Barabanštšikova, Ragne Pekarev, Eva Püssa, Maarja Mitt ja Virve Meerits.