Raad tunnustas loometippe kodusel peol

Kuulajate ette tuli Elleri kooli bänd koosseisus laulja Anett Kulbin (vasakult), kitarrist Liis Ring, löökpillide mängija Karl-Juhan Laanesaar ja basskitarrist Indrek Mällo. Foto: Sille Annuk

Labajalg ja kaerajaan, neli viiulit ja üksik kitarr, ühe looga bänd – napp oli eeskava seekordsel tseremoonial, kus kuulutati välja Tartu kultuuriaasta aunimetuste saajad.

Tavapärase suurejoonelise lavastuse asemel kontserdimajas pakkusid Emajõelinna raad ja Tartu Kultuurkapital seekord mulluse tegevusega eriti silma paistnud kultuurirahvale tagasihoidliku koosviibimise linnamuuseumis.

Aasta kultuurisündmuseks kuulutati filmifestival tARTuFF. Aasta loovisik on Peeter Volkonski, noor loovisik Andra Teede, kutseline kollektiiv Elleri muusikakool, harrastuskollektiiv Tartu Uus Teater, rahvakultuurikandja Triinu Nutt, produtsent Paavo Nõgene ja kultuurikajastaja Ene Puusemp.

Nende tegevust masulik rahapuudus eriti ei takistanudki, nagu selgus küsitluses (ilmub siinsamas leheküljel). Küll aga kulub näiteks Tartu Uuel Teatril aunimetusega kaasas käiv preemia võlgade tasumiseks. Laureaadid said vastavalt kategooriale 8000 – 20 000 krooni ja rändauhinna Kultuuri Kandja.

Samas andis Tartu Kultuurkapital üle aastapreemia 75 000 krooni Vanemuise balletijuhile Mare Tommingasele. Tema meelest oli tänavune kultuurirahva austamispidu sümpaatselt kodune: väike seltskond väikses, aga ilusas ja väärikas saalis, kus ametlikkusele jäi vähe ruumi.

Tartu linna kultuuriosakonna juhataja Katriin Fisch-Ui­­bopuu andmeil oli seekordne tänuõhtu kümnes. Aasta pärast loodab ta kutsuda kokku taas suurema seltskonna. Peagi algab nuputamine, kuidas edasi minna nii, et eelarve ei piiraks, ja tseremoonia uue kontseptsiooni otsimine.

Arvamus

Tiina Lokk
Aasta kultuurisündmuse, filmifestivali tARTuFF juht:

Kui on raha rohkem, siis on ka võimalusi rohkem. Lõppkokkuvõttes ei jää ju midagi tegemata, küsimus on selles, kui kergelt või raskelt midagi kätte tuleb. Kui on vähem raha, siis on vähem rahvast tiimis tööl, aga me tegime kõik ära, mida me tahtsime.
Et tARTuFF on kingitus Tartu rahvale – me ju ei müü siin pileteid –, siis on selle tegemisel eriline sünergia. Kõigil on äkitselt meeles, et midagi on võimalik anda ka lihtsalt niisama, ja sedavõrd on tARTuFFi palju lihtsam teha.

Paavo Nõgene
Aasta produtsent, Vanemuise teatri juht:

Ma arvan, et raha taha ei ole Tartus jäänud ükski hea mõte. Rahanappus võib-olla lihtsalt lükkab mõne mõtte teostumise edasi.
Loomulikult me kartsime, kui võtsime vastu otsuse, et Vanemuine pakub masu ajal 8000 inimesele tasuta rahvusvahelise balletigala, mida pole Euroopas kuskil tehtud sellises mahus, aga meil olid head toetajad. See on taas tõestus, et hea mõte saab teoks sõltumata sellest, kas on või ei ole raha piisavalt.

Kadri Leiva­­tegija
Aasta kutselise koosluse Elleri muusikakooli direktor:

Püüdsime teha 2009. aastal meie juubeliaasta hästi meeldejäävaks ja tahtsime kvaliteedilt pakkuda seda, milleks me oleme võimelised.
Et meie kool on esituskunsti õppeasutus, siis ei saa meie kontserditegevus kinni jääda lihtsalt rahastuse pärast. Ja tänu muusikaprodutsent Merle Kollomile, kes juhib meie kontserdiosakonda, on see tegevus kvaliteetne, siin me ei tee kindlasti mitte hinnaalandust.

Triinu Nutt
Aasta rahvakultuurikandja:

Möödunud aastal sain kätte lae, põhitöö kõrvalt ei jaksa rohkem (Triinu Nutt korraldas mullu umbes 30 rahvamuusikaüritust – toim). Üks kontserdisari jäi korraldamata kaudselt küll raha pärast, aga peamine põhjus oli muus.
Ma plaanisin teha vähemusrahvuste rahvamuusikaõhtuid, aga need jäid tegemata. Eesti vähemusrahvuste folklooriansamblid – ja neid on väga vähe – ei saanud augustikuus tulla Tartusse selle pärast, et ansambliliikmetel on kombeks puhkuste ajal suvel Eestist ära sõita.

Ivar Põllu
Aasta harrastusliku koosluse Tartu Uue Teatri juht:

Me tegime Tartu Uues Teatris ära kõik asjad, mis me väga tahtsime teha, kas oli raha või mitte, lootes sellele, et kui me teeme seda, mis meile väga meeldib, küll siis tuleb ka raha.
Kõik see toimus, mis pidi kindla peale toimuma ja mille ärajätmine või tegemine oli meie võimuses.
Nüüdseks oleme suurema osa tekkinud võlgadest suutnud tasuda ja selles tuleb appi ka saadud preemia.

Peeter Vol­­konski
Aasta loovisik:
Ma kirjutasin oma raamatu «ISBN 978-9985-9980-6-9» saatesõnas, et ma just raha pärast selle kirjutasin.
Rahaga on nii, et mida rohkem, seda parem, aga mu raamat oleks ikka samasugune tulnud.

Andra Teede
Aasta noor loovisik:
Minu möödunud aasta projekte, nii isiklikke kui ka matka Riiast Tartusse, toetati müstiliselt helde käega ja ma olen tänulik kõikidele sponsoritele.
Ma arvan, et kui raha olnuks ka vähem, oleksid need asjad ikkagi ära tehtud, sest Tartus elab palju hämmastavalt lahkeid inimesi. Paljud on nõus hea eesmärgi nimelt tasuta koostööd tegema.
Ja ma loodan, et ka tulevikus ei jää midagi raha taha, et saab ümber raha minna.

Ene Puusemp
Aasta kultuurikajastaja:
Kui möödunud aastal oleks olnud rohkem raha kasutada, siis ma oleksin alustanud ja võib-olla ka lõpule jõudnud ühe linnaosaraamatu kirjutamisega.
Sest nagu on kirjas Johannes Claudii Risinghi uues väljaandes ilmunud raamatus «Kõne Tartu linnast»: «Oma elupaika mitte tunda on häbiväärne ja autu; ent põhjalikult teada ja tunda on samavõrd kiiduväärne kui austav.» Nüüd ma olen oma kodulinnaosast kirjutamist siiski juba alustanud.