Juuksetutt joonistas näo

Nuna K. Gotfredseni joonistus 4000 aastat tagasi Gröönimaal elanud Saqqaqi hõimu mehest.

FOTO: TPM

Tartus seisavad kümmekonnas valges külmkapis tillukesed topsid, milles on külmutatud vedelikutilgas inimeste DNA. Gröönimaal säilitas sama moodi jää sisse külmununa üks juuksetutt põnevat DNAd 4000 aastat.


Kui need juuksed 1986. aastal paksust igikeltsast välja sulasid, ei osatud nendega esiotsa midagi peale hakata ja nii seisid need Taani loodusloomuuseumis sahtlisse tallele panduna 20 aastat.



2006. aastal otsis Taani evolutsioonibioloog Eske Willerslev just sellist vana inimjäänust, millelt saaks DNAd võtta.



Õnnekombel leidiski ta selle muuseumi keldrilaost üles ning praeguseks on see karvapahmakas aidanud kirjeldada Gröönimaal 4000 aastat tagasi elanud Saqqaqi hõimu mehe genoomi ning võrrelda seda praeguste inimeste omadega.



Võrdlemise osas andsid oma panuse ka neli Eesti teadlast. Selle tulemusena sündis artikkel, mis avaldati teadusajakirjas Nature möödunud nädalal.



Geenid pärit Siberist


Eesti teadlased sattusid uurimistöösse tänu mõni aasta tagasi Eesti Biokeskuses stažeerinud Oxfordi ülikooli noorteadlasele Thomas Gilbertile, kes soovitas eestlasi juuksetutti uurivale teadlasterühmale.



Eesti Biokeskuse teadlased Richard Villems, Mait Metspalu ja Ene Metspalu ning Cambridge’i ülikooli teadlane Toomas Kivisild olidki need, kelle hooleks usaldati 4000-aastase mehe juuksesalgu DNA võrdlemine tänapäeva inimeste omaga.



«See võib kõlada küll suurustamisena, aga ma julgen öelda, et meil on väga hea populatsiooniandmete kogum ja väga hea kontaktide võrgustik ehk et meil pole väga raske saada proove juurde,» tunnistas Mait Metspalu.



Ühtekokku on Riia tänavas asuva Eesti Biokeskuse sügavkülmikutes enam kui 15 000 DNA näidist, millest 198 analüüsi proovi andmetega sai Gröönimaa igivana DNAga juuksesalku võrrelda.



Geenivariantide võrdlus näitas, et Saqqaqi hõimu esindaja sarnanes geneetiliselt enam Siberi korjakkide ja tšuktšidega kui Ameerika põlisrahvastega.



Salk kiilanevast peast


Eestlaste ülesandeks oli kindlaks teha, millise algpopulatsiooni genoomiga Saqqaqi kultuuri esindaja genoom sarnanes.



Taanlased uurisid aga hoopis seda, kuidas geenid gröönimaalase välimuses avaldusid. Teada on, et see igivana juuksetutt on pärit mehelt, kel olid pruunid silmad, mitte eriti valge nahk ning kalduvus kiilaspäisusele. 



Et nii vana juuksesalk Eestist leitaks, on vähetõenäoline, sest siin pole igikeltsa, mis inimjäänuseid sedavõrd hästi säilitaks. Happeline ja niiske muld kahjustaks karva nii palju, et DNA ei säiliks selles nii kaua.

Tagasi üles