Päästjate juht klaarib mõtteid raamatuga

Margo Klaose kirjutatud kooliõpikud. Foto: Margus Ansu

Argipäeviti päästjate musta mundrit kandev Lõuna-Eesti päästekeskuse direktor Margo Klaos käib tihti raamatupoes. Lu­gemist on tal koju kogunenud nii palju, et pensionipõlveni poleks enam midagi uut vaja juurde osta.

Sellest saab järeldada, et olete raamatukoi.

Ei, ma pole pidevalt ninapidi raamatus. Mind on nimetatud pigem raamatufriigiks.

Raamatud on mu suurim hobi märksa laiemalt. Väiksed poisid tahavad ikka saada tuletõrjujaks, aga mul käis asi vastupidi: väiksena tahtsin hakata kirjanikuks või õpetajaks. Päästevaldkond hakkas mind ahvatlema gümnaasiumi lõpus.

Kui turvaliselt me päästeinseneri pilgu läbi elame?

Peamised probleemid on meie koduseinte vahel. Päästetöötajad on käinud tuhandeis Eesti kodudes, et seal ohutusalast nõu anda ja abistada näiteks suitsuandurite paigaldamisel. Nii oleme näinud, et paljud kodud on lausa eluohtlikud. Seda peegeldab ka meil aastaid ülisuurena püsinud tulekahjudes hukkunute arv.

Ka avalikus linnaruumis on näha palju ohumärke. Enam hakkavad silma katkised korstnad ja tühjana seisvad lagunevad majad. Neis hakkavad külmaga öömaja otsima võõrad inimesed ja nii tekitatakse päris suur tulekahju oht. Hukkuvad inimesed ja kaotame vana linnapärandit. Sellepärast näeme tühjade majadega palju vaeva: teeme järelevalvet ja nõuame, et uksed-aknad oleksid kinni.

Töötan selle nimel, et päästeteenistus ei oleks pelgalt õnnetustele reageeriv asutus, vaid et suur osa meie tööst oleks seotud õnnetuste ärahoidmisega.

Mis teil praegu töö juures põleb?

Teeme asutuse eelarvet. Peame välja mõtlema, kuidas riigilt tuleva rahaga kõik vajalik ära teha ja kuidas veel midagigi juurde näpistada. Saame teha asju, mis eriti raha ei nõua, näiteks õppida, õpetada, töötada paremini, arendada koostööd või kirjutada midagi. Kõige paremad ideed tulevadki siis, kui pakutavat ei saa lihtsalt kokku osta, vaid pead mõtlema, kuidas asju teistmoodi saada.

Meie valdkonnas oli hea aeg 2008. aastal, kui riigil läks hästi. Enne ja pärast seda on tulnud küll kogu aeg vaadata, et kõik vajalik piiratud eelarvega üldse tehtud saaks. Töötajaid oleme koondanud üle aasta. Kulude kokkuhoiuks koondasime tänavu esimest korda ka päästjaid.

Aga lugesin lehest, et meil polegi nii palju päästjaid vaja, näiteks Soomes töötab neid elanike hulka arvestades vähem kui Eestis.

Õige. Aga vahe on selles, et Soomes ja suuremas osas Euroopas toetavad riiklikku süsteemi vabatahtlikud päästekomandod. Neil on tehnika, ööpäevaringne valmisolek, tasuta töötavad väljaõppinud vabatahtlikud ja mis kõige tähtsam – riiklikud tagatised.

Ka meie leiaksime Eestist vabatahtlikke, kuigi see pole lihtne. Aga me ei leia selliseid inimesi, kes ütleksid: jah, ma saan igal ajal tulla. Meie inimene ei saagi töölt iga kell ära tulla, sest Eesti tööandjal puuduvad sotsiaalsed garantiid, et ta laseks vabatahtliku töölt ära.

Kuni meil ei ole sellist alternatiivi, tuleb riigil suurem osa päästetööst endal teha

.

Olete öelnud, et meie päästjad töötavad kriitilisel piiril.

Eesti on 40–50-kilomeetriste vahedega komandodega kaetud. Aga suur osa meeskondi on komplekteeritud miinimumiga või isegi alla selle.

Probleem on selles, et kui mõni suurem hoone põleb, siis esimesena kohale jõudev väike meeskond ei saa alustada täismahus päästetöid enne, kui järgmised meeskonnad on appi jõudnud. Näiteks: kui maja kustutamiseks on korraga tarvis lasta vett kolme joaga, siis üks meeskond ei saa seda teha. Nad saavad pihta hakata, esimesed toimingud ära teha, aga maja põleb teisest otsast edasi.

Mida hõredam on komandode võrgustik ja mida väiksemad on meeskonnad, seda suuremad on kahjud.

Erinevalt paljudest riigiasutuste juhtidest suhtlete ajakirjanikega. Miks te ei ütle meile, et helistage Tallinna ja küsige sealt.

Aastast aastasse liigub kogu riik tsentraliseerimise suunas. Mida rohkem keskset juhtimist, seda vähem avatust ning vähem inimesi, kellel on vajalik info ja õigus seda jagada.

Ega päästeteenistus suundumuste poolest muust riigist erine. Kes teab, ehk hakkan varsti rohkem põiklema.

Mis masti juht olete?

Igapäevases töös ja arendustöös olen meeskonnatöötaja. Hea koostöö ja võimeka seltskonnaga Lõuna-Eesti päästekeskuses ei tekigi tahtmist ainuisikuliselt juhtida. Inimestega on tarvis pidevalt suhelda, nad vajavad tunnustamist ja tagasisidet oma tööle. Nii suures asutuses ei suuda juht üksi seda rolli täita.

Samas olen paljudes küsimustes ka suur sekkuja, kes alati oma seisukoha välja ütleb, ja seeläbi mõjutan teiste otsuseid.

Mida vabal ajal teete?

Igapäevasest tööst aitavad kõige paremini lõõgastuda kultuur, sportimine ja millegi tegemine. Üks mõnusaimaid tegevusi on lugemine. Eesti klassikud on üle kõige! Oskar Luts, Jaan Kross, Jaan Kaplinski. Hea raamat on selline, mis aitab mõtteid korrastada või mis pakub lihtsalt mõnusat meelelahutust. Tähtis on, et õhtul lugedes ei tuleks uni kohe peale.

Ise ma muusikat teha ei oska, aga naudin seda, mida teised teevad. Mu lemmikud on äärmusest äärmusse. Näiteks punkbändi Ramones kogu looming on mul olemas. Kuulan meeleldi head eesti muusikat, mis on natuke alternatiivsem. Kindlat kullaproovi tähendab Vaiko Epliku ja Allan Vainola looming. 

Erilist huvi tunnen filmimuusika vastu. Seda me ju enamasti ei kuula, võtame vaid taustana. Kuid filmimuusika on väärtus omaette.

Mõnikord on väga mõnus kodus midagi remontida või korda teha. Elukaaslasega koos on hea teatris, kinos, kontserdil ja sporti tegemas käia.

Mis sporti teete?

Tütrega käime mõnikord uisutamas, mulle meeldib väga jalgrattaga sõita. Elukaaslane õpetab mulle sulgpalli algtõdesid. Kui Helen mängib vasaku käega, suudan isegi punkte saada. Lihtsalt võita ta mul ei lase ja nii polekski huvitav. Oma koht tuleb ikka välja võidelda.

CV

• Sündinud 2. juunil 1976 Tartus, kasvanud Jõgeval. Nüüd elab Tartus Variku linnajaos.

• Lõpetanud Jõgeva gümnaasiumi, sisekaitseakadeemia päästekolledži cum laude päästeinsenerina (1998) ja Tallinna tehnikaülikoolis magistriõppe haldusjuhtimises (2009).

• Kolledžis õppimise ajal töötas päästjana. Pärast seda oli Jõgevamaa päästeteenistuse peaspetsialist ja häirekeskuse juhataja ning Järvamaa päästeteenistuse direktor (2000–2006).

• 2006. a algusest ligi 700 töötajaga Lõuna-Eesti päästekeskuse direktor. Lõuna-Eesti regionaalse kriisikomisjoni juht.

• Autasustatud Järvamaa teenetemärgi ja päästeteenistuse hõberistiga.

• Tütar Marian Lisbet (8) esimesest abielust. Tippsulgpallurist elukaaslane Helen Reino on õpetaja ja treener.

Töö pani kirjutama

Margo Klaosele meeldib mõelda ja oma mõtteid ka kirja panna. «Kirjutamine pole mulle sundus,» ütleb ta. «Kirjutades olen saanud end rohkem teostada.»

Kirjutamine algas vajadusest. Jõgevale päästeteenistusse tööle minnes hakkas Klaos ennetustööd tegema, aga siis selgus, et pole trükiseid, mis õpetaksid inimesi turvaliselt elama.

Nii võttiski ta kirjutamise käsile – 1999. aastal ilmus esimene trükis ja 2004. aastal esimene raamat. Kolm aastat hiljem sai tal valmis riikliku õppekava alusel välja töötatud õpik «Õnnetusjuhtumid ja turvalisus». Viimases peaks autori hinnangul olema kirjas enam-vähem kõik, mille alusel on võimalik lapsi ja noori õpetada.

Nüüd käib Klaos jälle sageli raamatukogus ning tassib sealt koju ajalooraamatuid ja teatmeteoseid.

«Mul tekkis huvi Tartu tulekahjude ajaloo vastu,» selgitab ta. «Uurin, mis siin on aastasadade vältel maha põlenud ja mida on Tartus pärast suuri tulekahjusid ette võetud. Suured tuleõnnetused on linna juhtidele palju õpetanud ning nii on linn ajapikku palju turvalisemaks muutunud.»

Praegu ta oma hobiuuringut raamatuks ei kavanda. Kuid iial ära ütle iial: kas uurimus jääb vaid enda silmaringi laiendamiseks või annab sellest midagi arendada, selgub siis, kui materjal koos. (TPM)