Hannes Astok: kapsast, kaalikast ja Eesti valimistest

Foto: TPM

Inimkonda on edasi viinud soov tõhusamalt toimetada. Koopaelanikud taipasid pärast tuhandeaastast mõtlemist, et kui jahile minna, siis tasub mõned mehed koju jätta tuld ja koobast valvama. Nii leiutati termin jätkusuutlikkus.

Mitšurinlased üritasid ristata kaalikat ja kapsast. Ülla idee tulemusena pidi nõukogude rahva toidulauda rikastama taim, millel on kapsa pea ja kaalika juur.

Nii on lugu ka valimiste korraldamisega – tahaks ikka paremini! Kui praegu kõigi valimiste aeg (riigikogu, omavalitsuste volikogud, Euroopa Parlament ja president) paika jätta, saame järgneva saja aasta jooksul valimas käia seitsmekümnel aastal. Kuni presidenti otse ei valita, siis on kõiki kodanikke puudutavaid valimisaastaid veidi vähem.

Kui aga tõstame samale aastale riigikogu ja omavalitsuste volikogude valimised ning teise tandemi moodustavad presidendi valimised koos europarlamendiga, on valimisaastaid tuleval aastasajal vaid nelikümmend.

Reformierakonna ettepanek on korraldada riigikogu ja omavalitsuste volikogude valimised samal aastal, kuid riigikogu valimised toimuksid harjumuspäraselt kevadel ja kohalikud valimised sügisel. Europarlamendi valimised ja presidendivalimised võiksid olla vastavalt juunis ja augustis.

Neljaks aastaks

Mida selline ühendamine annab? Peamiseks eeliseks on see, et suurejoonelisi valimislubadusi jagataks vaid üks kord nelja aasta jooksul. Mitte et lubadustes miskit halba oleks, tore on ju ette kujutada, kuidas päike erakonnaprogrammide toel tõuseb nii idast kui ka läänest. Pigem on häda selles, et õhukese poliitilise kultuurikihi tõttu on sassis nii valimistel jagatavad lubadused kui nende seos valimistulemusega.

Eeskätt kummitab see needus meie pealinna. Pidin europarlamendi valimiste eel esmakordselt ühte rohelistes toonides reklaami vaadates lausa istuli kukkuma – nimelt öeldi mulle, et vaheta valitsust! Europarlamenti valides!

Kas oli reklaamibüroo valed kujundused trükikotta saatnud? Ei, lihtsalt üritati iga hinna eest tähelepanu saada ja 2009. aasta mais alustati kampaaniat 2011. aasta riigikogu valimisteks.

Samalaadne laviin lubadusi, mille teostamisega kohalikel volikogudel mitte mingit pistmist ei ole, tabas meid ka enne mullusügisesi kohalikke valimisi.

Lühidalt võib nende lubaduste lunastamise plaani kokku võtta nii: riik peab meile rohkem raha andma.

Hullemgi veel – ka riigikogu fraktsioonid hakkasid parlamendis esitama kõikvõimalikke populistlikke eelnõusid, milles antud lubaduste seljas rohelised, punased, kollased ja sinised jüngrid mägedel ja külades kampaaniat tegid.

Ma ei arva, et Eesti omavalitsused liiga hästi elavad või rahas suplevad. Aga ma ei prognoosi ka lähiaastakümneteks olulist poliitilise kultuuri muutust, mis hoiaks rangelt lahus kohalikud ja riiklikud teemad, nii nagu on kombeks meie põhjanaabritel Soomes. Ühine riigikogu ja kohalike volikogude valimise päev ajaks pildi inimeste silmis liiga kirjuks.

Toompeale või raekotta

Mõnes mõttes oleks muidugi põnev, kui valimised ühel päeval koos oleksid. Näiteks võiks siis tekkida olukord, kus Tartus kandideerivad riigikogusse linnapead Urmas Kruuse ja Edgar Savisaar, kuigi Savisaar kandideerib samal ajal Tallinna volikogusse Tallinnas.

Seadus lubab riigikogusse kandideerida kõikjal Eestis, aga volikogusse vaid oma koduvallas. Kuna Savisaar on mütoloogiline kuju ja seetõttu jaksab palju, ei saa sellise olukorra teket välistada.

Veelgi mõtlemapanevam oleks segadus valimislubadustega: Savisaar lubaks tagasi osta raudtee, Kruuse aga vaksalihoone. Ning kui ka Juhan Parts Tartus kandideeriks, lubaks ta osta uued rongid. Bingo loto jackpot tartlastele, vähemalt lubaduste osas!

Siiski tasub mõtet ühisest valimisaastast – riigikogu valimised aprillis, volikogud oktoobris – tõsiselt kaaluda.

Aprillis keskenduksime riigi ees seisvatele ülesannetele ning valiksime riiginaised ja -mehed Toompeale.

Oktoobris koondaksime tähelepanu kohaliku elu küsimustele koos selgusega sellest, keda me tegelikult volikogudesse saame. Sest pole ju väga tõenäoline, et vastselt riigikogu mandaadi saanud Jänes, Lukas või Must oma lossivõtmed kaevu viskaks ja Taaralinna valitsema naaseks.

Oktoober oleks kohaliku elu küsimuste tõeline tulipunkt, ilma et keegi üritaks samal ajal Toompeal võimu vahetada. Sest riigivõim on just vahetatud või uuesti sündinud.

Mööngem, et tegu on eeskätt suuremate linnade probleemiga, sest vaevalt keegi Pukas või Käinas püüab vallas võimule saada riigivalitsust valimatult sõimates.

Põnev ülesanne

Tõsi on see, et kampaaniat saaksime selle plaani järgi veebruarist oktoobrini (väike puhkus ehk jaanipäeva kandis). Aga see oleks põnev kunstiline ülesanne kampaaniameistritele inimeste tähelepanu üleval hoidmiseks, sest vastasel juhul muutub see valimisreklaam tavapäraseks  müraks sarnaselt uute, vapustavat puhtust lubavate molekulidega pesupulbris.

Ega ei juhtuks ka midagi, kui valimiskord jääks muutmata ja valimised jätkuksid vanas rütmis. Inimesed käiksid ikka valimas ja kiruksid pidevat kampaaniat.

Trükkalitel ja disaineritel, õhupallimüüjatel ja õhuvõngutajatel oleks enam tööd ning ehk aitaks see meie majanduse mõnest järjekordsest kriisist välja.

Aga arutada tasuks. Sest kui ei aruta ega vaidle, juhtub nagu mitšurinlastega, kes saaki koristama minnes leidsid põllult taimed, millel olid kaalika lehed ja kapsa juur.