Lõpetasin möödunud aasta suvel Tartu Herbert Masingu kooli ning võin seda aega meenutada vaid heade sõnadega – suurepärased, lahked ning arvestavad õpetajad ja töötajad, vahvad klassikaaslased. Astudes sinna kooli, olin lõpuks leidnud koha, kus arvestati kõigi mu vajadustega.
Lugeja kiri: elu autistina pole luksus
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui ma 8. veebruari hommikul kuulsin, et koolist on Tartu Postimehes artikkel, ootasin muidugi parimat. Suur oli minu halb üllatus, kui lugesin, et rahapuuduse tõttu kavatsetakse hoida kokku meie kooli, iseäranis autistlike laste ja nende õpetajate arvelt.
26. jaanuaril ilmus Tartu Postimehes artikkel, et mõistlik oleks kõik Tartu bussid ühte värvi värvida. Isegi masu kestel on raha busside värvimiseks, kuid mitte erivajadustega lastele? Kuhu kadusid head mõtted «heade mõtete linnast»? Kui linnavalitsus tuleb mõttele majanduslanguse ajal kulutada raha sellistele lõbusatele triviaalsustele nagu busside värvimine, siis ei ole tal piisavalt tööd, ning kärpeid tuleks teha hoopis sealt.
Mulle jääb arusaamatuks, kuidas on nii raske mõista, et erivajadustega laste koolil on ka erivajadused, mis väljenduvad majanduslikes vahendites. Mis luksusest te ometi räägite?
Kui abilinnapea Jüri Sasil oleks isiklikke kokkupuuteid autistlike lastega, saaks ta aru, et elu autistina pole mitte mingisugune luksus ega saa selleks kunagi. See on äärmiselt sulgunud, kartlik, ebausaldav ning täielikku rahu, stabiilsust ja mõistmist nõudev maailm. Autistidele läheneda saab vaid üliettevaatlikult ja ka siis ei saada seda alati edu.
Olenemata majanduslikust olukorrast ei tohiks kunagi teha kärpeid nende arvelt, kes toetust kõige enam vajavad.
Eesti püüdleb kangesti ülejäänud maailmale järelejõudmise poole – aga millist moraalset ja eetilist taset me näitame, kui eelistame värvilisi busse autistlike laste arendamisele?
Ma ei kujuta ette sellisest otsusest põhjustatud laste ja nende lähedaste hingevalu. Tartu linnavalitsus peab selles suhtes oma lähenemist muutma, või Tartu linn kaotab igasuguse väärikuse ja tõsiseltvõetavuse. Head mõtted Tartusse tagasi!