Vilja Kohler: jõudu tööle!

Vilja Kohler Foto: Sille Annuk

Inimesed ei soovi enam jõudu, rääkis hea sõber, kes oma kodu ees mitmekümne meetri pikkust kõnniteejuppi puhtana hoiab.

 Ah, mine oma jutuga, vaidlesin vastu. Meie kodutänavas soovivad küll kõik üksteisele alati jõudu, üks naabrimees peab isegi auto kinni, laseb klaasi alla ja hõikab rõõmsalt «Jõudu!». Jõudu sellest just juurde ei tule, aga soe tunne tekib küll. 

Kuid Kalevi tänavas, kus sõber elab, asjad nii ei käi. «Isegi vanad inimesed ei soovi enam lumerookijale jõudu, lastest ja noortest rääkimata,» kinnitas majaomanikust kojamees. «Kõik tuhisevad mööda, nagu oleks neil suu vett täis.»

Aga on seda jõudu soovimist siis vaja? «On küll,» kostis sõber. «Ma näen nii palju vaeva! Ma ei rassi ju ainult enda pärast, kõigil on hea puhtal tänaval käia. Saan täitsa aru, miks inimesed kojameheks ei taha hakata. Sest neist ei peeta enam üldse lugu!»

Ta lisas, et jõudu soovimisel on ka praktiline külg: hoogsalt labidaga tänaval vehkides ei pruugi kõiki vaikselt möödujaid alati märgata ning hoidku taevas selle eest, kui ta peaks mõnele neist kogemata labidavarrega äigama. Kui inimene hõikaks mõistlikust kaugusest «Jõudu!», seda kindlasti ei juhtu.

Oleme ikka veidrikeks muutunud: iseenesestmõistetavalt teretame poes võhivõõrast müüjat, kuid tänaval lund rookijale või liiva puistajale ei paindu keel jõudu soovima. Mis oleks selles siis imelikku, kui seda teeme?

Jõudu soovida on viisakas, see teeb hea tunde nii töötegijale kui ka soovijale. Lõpuks on see ju sama loomulik nagu ruumi astudes teretamine. Jõudu!