Marika Tuus: kiire tempo Eestile ei sobi

Marika Tuus Foto: Peeter Langovits

Aastani 1994 said naised pensionile 55- ja mehed 60-aastaselt. Siis otsustati pensionile mineku iga tõsta 63 aasta peale. Meestele tähendas see kolme, naistele aga koguni kaheksat aastat kauem töötamist.

Ent kohe järgmisest aastast, kui naiste ja meeste pensionile mineku vanus 2016. aastaks kokku jookseb, algaks uus kolmekuulise sammuga tõus kuni 65. eluaastani. 1954. aastal sündinud on need esimesed, kelle pensioniiga kolme kuu võrra tõuseb. Valitsus on niiviisi otsustanud ning ilmselt koalitsiooni ja roheliste häälte toetusel saab see ka seaduseks.

Peaminister Andrus Ansip väitis veel paari aasta eest, et pensioniea tõstmine pole mitte ülejärgmise ega ka viie aasta teema, kuid kahekümne aasta küsimus kindlasti, ja et praeguste 20- ja 30-aastaste tööpõli peab nüüdsete omaga võrreldes kauem kestma.

Nüüd aga näeme, et uus pensioniea tõstmine algaks kiirtempos. Kas me oleme selleks valmis?

Kolm aastat varem

Valitsuse ja riigikantselei andmetel olevat eestlaste eluiga ülikiirelt kasvamas. Seda just tänu üldise arengu, heaolu kasvu ja arstiabi kvaliteedi paranemisele.

Ent ka kõige optimistlikumad prognoosid, sealhulgas see, et juba 65. eluaastasse jõudnud Eesti mehel jääks veel elada koguni 13 aastat, on Euroopa riikide seas koos Läti, Leedu ja Bulgaariaga ikkagi kõige madalamad.

Ja praegune taasiseseisvusaja suurim, 15,5-protsendine töötus, sellega kaasnev vaesus, masendus ja heitunute arvu kiire kasv kindlasti ei tõsta, vaid langetab eluiga.

Pensioniea kiire tõstmise vastu räägib aga veenvalt see, et meil on juba praegu suur hulk inimesi, kes ei pea tööturul teenitud vanaduspuhkuseni vastu. Näiteks 2007. aastal ei olnud 40 protsenti pensionile siirdunuist veel pensioniikka jõudnudki. Pooled meestest ja kolmandik naistest jäid pensionile enne õiget iga peamiselt kehva tervise pärast, sest tööpuudust siis veel ei olnud. Nüüdse töötuse taseme juures on see protsent muidugi tunduvalt suurem.

Eestis oli eelpensionäre 2008. aastal 14 700 ja see arv aasta-aastalt kasvab. Kui juurde arvata ka pensionieelses vanuses töövõimetuspensionile jääjad (viimase seitsme aastaga on töövõimetuspensionäride arv kasvanud 40 000-lt 90 000-le), siis võib öelda, et pensionile siirdumise tegelik vanus on juba nüüd praeguse seadusega ettenähtust pea kolm aastat väiksem. Eestis elab pensionieani vaid 70 protsenti meestest.

Eesti mehed

Olgugi et eluiga on praegu pikem kui kunagi varem – 2008. aasta andmetel meestel 68,7 ja naistel 79,5 aastat –, sureb eestlane heaoluriikide elanikest keskmiselt 15–20 aastat varem. ÜRO inimarengu edetabelis oleme üks kehvema tervise ja lühema elueaga riike.

Paari aasta tagused arvud ütlevad, et Eesti mees elab ilma haigusteta keskmiselt 49,4 ja naine 53,7 aastat, kuid Euroopa Liidu keskmine on 60 aastat, Rootsis ja Maltal ligi 70. Briti Leicesteri aastataguses uuringus selgus, et Eesti meestel on Euroopa riikide meestest lühim tervislik eluiga.

Kesk- ja Ida-Euroopa riikides on praegu valdavalt Eesti praegusestki madalam pensioniiga. Prantsusmaa teeb meeleheitlikke püüdeid vanaduspuhkusele mineku iga 60 aastalt 62-le tõsta, ent pensioniea tõstmise vastu on seal ametiühingud.

Mäletame ehk meiegi ulatuslikke rahvarahutusi Pariisi ja Lyoni tänavatel paar aastat tagasi. Ainuüksi Pariisi meeleavaldusel osales üle 500 000 inimese. Vastavat otsust pole president Sarkozyl õnnestunud praeguseni vastu võtta ja suuri lootusi pannakse eelolevale suvele.

Samas väidavad meie valitsus ja riigikantselei sotsiaalkomisjonile esitatud materjalides, et otsus Prantsusmaal on tehtud.

Teemat alles arutatakse Hispaanias ja Kreekas, Suurbritannias on vastu võetud seadus tõsta vanust alates aastast 2020.

Lesepõlv vaesem

Peaminister Andrus Ansip, riigikontrolör Mihkel Oviir, Ettevõtjate Keskliit, Eesti Panga nõukogu esimees Jaan Männik jpt on korduvalt välja öelnud, et pensioniiga tuleks 65 aasta asemel tõsta koguni 67 aastale. Ei tea, miks siis riigikontrolör hiljuti meditsiinipersonali kõrgele vanusele tähelepanu juhtis?

Paberile võib panna kõike. Me võime pensioniiga seadusega tõsta ka nii kõrgele, et mitte keegi selleni ei ela.

Lihtsalt raha juurdesaamise eesmärgil pensionäride hulka vähendada on küüniline. Peame ootama, kuni inimesed saaksid ka tegelikult kauem tööturul osaleda. Seega tuleks eelkõige pensioniea tõus siduda oodatava eluea kasvuga, nagu seda teevad paljud Euroopa riigid, sealhulgas põhjamaad.

Ja enne kui asume pensioniiga tõstma, peaks meil paigas olema soodus- ja eripensionide süsteem, samuti tööõnnetus- ja kutsehaiguskindlustus. Kaaluda võiks ka lesepensioni sisseseadmist, sest paari aasta taguse statistika põhjal elas 48,7 protsenti vanaduspensioni saavatest naistest allpool vaesuse piiri – pärast lesestumist langeb naiste elustandard järsult.

Ja me ei peaks käsitlema pensioni kui riigi ja praeguse noore põlvkonna kingitust, vaid see on oma vaevaga väljateenitud vanaduspuhkus.